ANNE JA IVO LEPIK: SARAPIKUL POLE TALVEUNEKS AEGA

Jaanuar 2003.

FOTO: Saarte Hääl

Mai 2018.

FOTO: DSCN1413

Jaanuar 2019.

FOTO: 0O9A9773

Teise korruse töötuba läinud aasta kevadel ja tänavu jaanuaris. Kui algul tundus, et ruumi kipub ülegi jääma, siis nüüd on pigem kitsas.

FOTO: DSCN1415

Avaras köögis meenutab talu eelmist elu suur leivaahi, mida eelmised omanikud ei jõudnud õnneks välja lõhkuda.

FOTO: 0O9A9825

Esimesel korrusel tutvustab Ivo Sarapiku valmistoodangut, teise korruse töölaual ootab tellimustöö lõplikku viimistlust.

FOTO: 0O9A9835

“Jaanuar on tegelikult natuke vaiksem küll,” tunnistab Ivo. “November-detsember käisime palju laatadel. Jõulumüük on tavaliselt kõige aktiivsem aeg. Kevadel tahame hakata taas ka turiste vastu võtma.”

Perel on seljataga 15 aastat aktiivset lambakasvatust. Aga mingi aeg saab n-ö isu täis ja kui kõik ei lähe nii nagu loodetud-plaanitud, pole mõtet ka vastuvoolu ujuda ja tuleb muudatus teha nii igapäevaelus kui ka ettevõtluses. “Probleemid said alguse hundirünnakutega, siis tulid läänest jäära toomisega kaasa haigused, kogu aeg käis mingi jama... “ Ju andis saatus vaikselt märku, et see pole ikka päris see...

Kuigi tänaseks on perel alles veel vaid üheksa lammast, on kõik see, millega praegu tegeldakse, ikkagi väga otseselt ja vahetult lambaga seotud. “Tänu meie lambakasvatusele hakkas Anne arendama käsitöö poolt. Samas on hea kvaliteedi eelduseks hea tooraine, kvaliteetne vill, mida Eestis on väga vähe saada. Raske on saada just ühtlast kvaliteeti. Praegu tuleb 90% ja enamgi meie toorainest väljastpoolt Eestit – Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast.”

Pere omad lambad on ennekõike peretütre lemmikud ja loomulikult ka suured turistimagnetid. Suurlinnadest tulnud külalistele on elus lammas tõeline wow-efekt. Ja ega ju Eesti inimenegi vabalt rohtu näksivat lammast ikka iga päev silitada saa.

Maja sai ostetud 16 aastat tagasi. Enne seda elati Kuressaares, siis natuke Tartus ja pärast saarele tagasipöördumist hakati otsima üht kena maakohta. “Meil oli kindel tahtmine minna linnast ära maale. Selge oli ka see, et töökohta maalt ei leia, see tuleb endale ise luua. Linnainimene ei oska ju midagi välja mõelda. Mõtlesime, et lammas on nii lihtne loom – hakkame lambaid kasvatama, ja seepärast pidi tulevases kodus olema lisaks majale metsa ja karjamaad,” meenutab Anne. “Me ei kujutanud siis ette, et maid võib ka rentida. Sel hetkel ei olnud aga selliseid päris talusid palju saada. Oli vaid kaks tükki, üks oli Pangal ja teine siin sisemaal. Mere ääres on küll ilus suvitada, aga igapäevaselt elada on siin parem.”

“Me käisime seal Pangal ka, tegime auto ukse lahti, aga sel päeval puhus just karm põhjatuul. Panime auto ukse jälle kinni ja sõitsime minema. Aga siin oli soe, päikseline, see oli ka määrav, miks me just selle koha kasuks otsustasime,” põhjendab valikut peremees. Oluline on ka linna lähedus. “Saaremaal öeldakse, et oi, te elate ju täitsa maal, aga Tartust tulles oli 15–20 kilomeetrit väike asi.”

See rehielamu-tüüpi hoone on ehitatud 1934 ja oli ostmishetkel suht halvas seisus. Tänaseks on kõik üles ja ümber ehitatud, köögis on alles veel vana leivaahi, kus kunagi oli ka pliit. Tänaseks on ahjul nii dekoratiivne kui ka utilitaarne väärtus. Üle-eelmisel sügisel lammutati ära elamu laudaosa, mille asemel on nüüd toodete tutvustamise ja müügihall. Katuse alla sai aga avar vilditöökoda ja õpitubade ruum. Esialgu oli plaan ehitada tootmiseks ümber vana aidahoone, aga esialgu jääb see tulevikuplaaniks.

Lambakasvatus on kõike muud kui lihtne, ometi tegeldi sellega veel hulk aastaid. “Nii suurt asja ei saanud ka paugust lõpetada,” ütleb Ivo. “Ma kaalusin seda oma kaks-kolm aastat. Aga me kasutasime ligi kolmsada hektarit maid, maksimumkari, mis kevadel koos talledega välja läks, oli pea nelisada looma, meil oli sügavkülmkamber, turustasime liha restoranidele... seda kõike lõpetada... See mõte peab ikka olema väga kindel. Ja päris miinuses ei tahaks ka lõpetada.”

Kannapööre tootmises oli sellevõrra lihtsam, et Anne oli käsitööga tegelenud juba aastaid varem ja teadmised villa tootmisest olemas. Nii saigi põllumajandusega lõpparve tehtud ja uue ettevõtmisega edasi minna. Aga iga algus on raske. Raha tuleb ka uutesse ettevõtmistesse panna.

“Ilma lambapidamiseta me ei oleks jõudnud sinna, kus me täna olema,” ütleb Anne. “Villa tekkis palju – mis sa sellega teed? Tänu sellele avastasin ma enda jaoks viltimise. Kuduma ma ei tahtnud hakata, seda pakutakse niigi hästi palju. Tuleb teha midagi teistmoodi. Viltimist ei olnud sel ajal – neliteist aastat tagasi – peaaegu üldse. See oli põnev. Ma olen ise õppinud.” Tegu ongi pigem autoritehnikaga, mida Anne oma sõnul jonnakusest on katsetanud ja edasi arendanud. Anne tunnustuseks tuleb öelda, et tema vilditud esemed on klass omaette, kunstiteosed. Tema tööde maitsekust ja kvaliteedi kõrget taset on kiidetud nii pealinnas kui kaugemalgi.

Sarapiku talu toodete nimekiri on päris pikk, saunamütsidest-pajalappidest kuni kõrgmoe mõõdus tellimuskleitideni välja. “Ega mul ei olnud algul ka seda kindlustunnet – kas keegi üldse tahab selliseid asju? Kas Eestis on neile ostjat? Nüüd on tellimusi hakanud tasahaaval tulema. Selleni peab ise kasvama, et see klient tekiks ja tuleks.” Arvestades töömahtu, on Anne loomingu hinnaklass pigem tagasihoidlik. Euroopa analoogide hinnanumbrid on ikka neljakohalised. “Eesti turgu arvestades ei saa hindadega lakke hüpata. Ja kõik see sõltub ka enda arengust.”

Ivo arvab, et Eestis ei hinnata head käsitööd veel vääriliselt. Hea käsitöö peaks maksma nii palju, et meister saaks sellest rahulikult ära elada.

Üks päris omalaadne toode on kirsikivipadjad. Anne teab rääkida, et tegu on Lõuna-Ameerikast pärit üsna iidse ravivõttega. Lõunapausi ajal päikesekuumadel kirsikividel pikutavad kirsiistanduse töölised avastasid, et nende lihas- ja kondivalud annavad järele. Selline raviviis on lisaks Ameerikale levinud ka Saksamaal. “Mul õnnestus saada üks Saksamaal toodetud kirsikivipadi. Selgus, et see ongi päris imeasi. Tegi minu mehe terveks ja tegi minu terveks. Ja meie hakkasime neid tegema sel lihtsal põhjusel, et too Saksa padi sai lihtsalt otsa! Ja miks ka mitte teha siis seda head asja teistele. Nii see idee sündiski.” Ivo selgitab, et nende padja iseärasus on see, et kivid on n-ö pakendatud vildi sisse. Naturaalne vill on parem kui tavaline puuvillkangas. Esimese padja tegemisel aitasid välja oma aia neli kirsipuud, praegu tuuakse kirsikive sisse Euroopa moositööstustest.

Tulevikuplaanidesse kuulub ka meriinovillast särkide sortimendi ja müügimahu laiendamine. Tooted ise tulevad Aasiast. Mõeldud on ka meriinovillaste sokkide edasimüügile.

Sarapiku toodete disainiga on aidanud Ain Vares ja Logolife OÜ. “Me oleme sellised, kes ei ole kohe päris esimese asjaga rahul. Meil olid omad ideed ja Ain lisas palju oma häid mõtteid. Nüüd on meil väga hea koostöö,” kiidab Anne.

Abitööjõudu ei pruugita, kõik saab kahekesi kenasti ära tehtud. Ivo töö on põhiliselt müügi-, finants- ja arendusküsimuste lahendamine. “Tahaks, et Anne saaks ainult loominguga tegeleda. Siis on ka pereõnn kindlustatud.”

Küllap on Sarapikul nii töörõõmu kui ka pereõnne, 25 aastat ühist elu on selle ilmseks kinnituseks.

Tekst TÕNIS KIPPER

Pildid MAANUS MASING, TÕNIS KIPPER, ERAKOGU

SARAPIKU VILT OÜ Vaata ka:

sarapikuvilt.ee
Tagasi üles