KÕNE IFFILE: Suusavõistlused naelutavad teleri ette

Saarte Hääl

Pühapäevasest Tartu maratonist ma osa küll ei võta, aga huvi tunnen selle võistluse vastu ikka. Tõsi küll, seitsmekümnendate aastate keskel mõtlesin tõsimeeli ka ise maratonirajale minna. Tol ajal teatas minu armas klassiõde Külli, et läheb Tartu maratoni sõitma, öeldes, et käib seal kogu aeg. Siis tundsin, et peaksin ennast kokku võtma ja samuti osalema. Kahjuks ei saanud minust asja.

Praegu võiksin ma ju moe pärast starti minna ja mõned kilomeetrid maha vehkida, aga see ei tohi eesmärk olla. Tegelikult tahan ma asju ikkagi lõpuni teha. Selleks, et maratonile minna, peab enne kõvasti trenni tegema.

Tippsportlaste kõrval lähevad maratonile oma võimeid proovile panema inimesed, kellele sport on hobi. Me näeme seal näitlejaid, lauljaid, telemehi ja -naisi, bussi- ja trammijuhte, raamatupidajaid, riigi- ja omavalitsusametnikke ning keda kõike veel. Huviga jälgin, millise koha keegi tuntud nimedest, tuttavatest ja sõpradest saab. Müts maha Tanel Padari, Karl-Erik Taukari, Raivo E. Tamme ja paljude teiste ees, kes teevad ennastunustavalt sporti, osaledes ka triatlonitel. Nemad näitavad meile eeskuju, kõlagu see paatoslikult või mitte.

Selge on see, et enamik eestlasi ja sealhulgas saarlasi-muhulasi on talispordialadega kokku puutunud. Tagantjärele mõeldes tundub, et kõik lapsepõlvetalved olid paksu lumega, külmad ja pikad. Sulailmadega pidasime lumesõda. Küllap aga oli ka talvesid, kus lund ei olnud ja lastel jäid talvemõnud maitsmata.

Autosid oli tol ajal vähe, liiva tänavatele ei puistatud. Minu kodutänav, Aia tänav oli nagu liuväli. Soome kelguga oli seal väga vahva sõita. Terve Kuressaare linn oli Soome kelkusid täis. Küll meile meeldis linnatänavail Soome kelguga sõita.

Suusatamas käisime Kuressaare lossipargis ja lossi hoovis. Tänapäeva suuskadega ei anna neid suuski võrrelda, millega meie lossivallidelt alla sõitsime. Need olid puusuusad, üks rihmakene käis üle saapanina. Ema õmbles selle külge pesukummid, et saaksime saapad kanna tagant kinni tõmmata.

Lossivallidel oli neid kohti küll, kus sai väga kibeda hoo sisse. Suuski ma seal murdnud ei ole, küll aga läks üks suusk pooleks Kääriku rajal.

Muhus on mul plastiksuusad ja mulle meeldib Väikese väina jääl suusatada. Kui on 10 sentimeetrit lund peal, siis on seal võrratu sõita.

Telekast jälgin juba aastakümneid murdmaasuusavõistlusi. Eriti põnev oli siis, kui eestlased medalivõitlusse sekkusid.

Ise sain uue kogemuse 90-ndate alguses Soomes töötades. Laulsime-mängisime sealsetes suusakeskustes. Me saime seal tasuta varustust kasutada. Uljust ja põnevust jagus, hakkasime slalomistideks. Mägedes me kukkusime küll ja küll, aga saime selle tunnetuse kätte. Nüüd käime peaaegu igal aastal kas Prantsusmaal, Austrias, Itaalias või Lätis, ka Kuutsemäel ja Väiksel Munamäel suusatamas.

Uisutamisest tundsime koolipõlves suurt mõnu. Põduste luhal saime uisutamise selgeks. Mäletan, kui ma esimest korda uiskudel kodust sinna läksin, ei püsinud ma kuidagi püsti. Jalad käisid vinta-vänta. Ime, et ma kukkudes terveks jäin. Ühel hetkel märkad aga, et oskadki uisutada. Uisutada mulle väga meeldis. Sain ka tagurpidi sõitmise selgeks ja tundsin jääl tiirutamisest mõnu.

Minu vend Temme ja naabripoisid ehitasid endale jääpurjeka. See oli pisike kolmnurkne alus. Kolm uisku oli all ja puri peal. Kihutasime mööda Põduste jõe luhta ja see tunne, mida siis tundsime, ei unune mitte kunagi.

Nüüd vaimustun ma Kelly Sildarust. Naelutan ennast teleka ette, kui Kelly võistleb. Õnneks meil on nii tugevaid inimesi. Me peaksime unustama omavahelised nääklemised ja võtma eeskuju Kellyst.