/nginx/o/2018/11/09/12122361t1hf915.jpg)
Valikute küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel nädalatel on mitu korda kerkinud teema, et Kaali–Kõljala kergliiklustee ei saanud riigi poolt kaasrahastust ning seega ei saa arvestada ka seemneks olnud 40 000 euroga, mis eelarves olemas. Nüüd on Pihtla piirkonnal lubatud mõelda sealse kandi teede parandamise raha suunamisest kergtee ehitusse. Muidugi juhul, kui sellest jätkub. Kui ei jätku, ollakse ikkagi teest ilma.
Ma ei tea, kes julgeb üldse kahelda sellele teelõigule kergtee ehitamise vajalikkuses. Ilmselgelt pidanuks see kergtee eelarvestrateegias olema märkega “prioriteetne”, mitte klausliga “kui riik kaasrahastab”. Kaali–Kõljala kergliiklustee tuleb lihtsalt valmis teha enne, kui mõni laps seal viga saab.
Kes on viimastel aastatel Kaali järve äärde juhtunud, teab, mis möll seal alatihti käib. Ei maksa unustada, et Kaali kuulub kindlasti nende Saaremaa turismiobjektide esikolmikusse, mida enim külastatakse. Tipphooaeg on loomulikult suvi, kuid tegelikult käiakse seal aastaringselt ja aina rohkem. Kohaliku teenuskeskuse juht ei paku üle, kui nimetab sellel teelõigul jalgsi liikumist eluohtlikuks.
Sama lugu on Salme–Läätsa kergliiklusteega. See ei ole mingi mugavustee, vaid oluline asi kohaliku elu korraldamises. Ka selle kandi elanikud peavad minema oma teederaha kallale, et see probleem lahendada. Loodetavasti kiidab Saaremaa vallavalitsus selle heaks ja volikogu annab eelarvet kinnitades sellele samuti rohelise tule.
Kõik sellised otsused on valikute küsimus. Raha on alati vähem kui vaja ja kõik tahavad sellest oma osa saada. Alati võib valida, kas korraldada mõni pidu või maksta preemiaid, selmet panna see raha ettevõtmisse, millest on kasu enam kui mõnele sajale inimesele.
Paljud peavad kergliiklusteid üldiselt priiskamiseks, ehk arvab nii koguni mõni vallavolinik. Kirub, et samal ajal, kui tema kodu juures on teed sopased ja auklikud, ehitatakse kuskile metsa vahele kümnete ja kümnete tuhandete eest kilomeetreid asfaltlinti.
Ent ärgem unustagem, et sajad ja sajad inimesed, kes nüüd liiguvad kergliiklusteid pidi, ei pruukinud enne üldse liikuda. Olgem ausad, näiteks Pihtla teele autode vahele kõndima minek on enesetapukatse. Mäletan, kuidas mul jäi üllatusest suu lahti, kui pärast Salme poole kulgeva kergtee valmimist hakkas see suvel randa suunduvatest inimestest kihama. See oli hea üllatus.
Saaremaa peab ennast roheliseks ja tervislikuks saareks. Tervislik on ka see, kui inimestele antakse võimalus ohutult liikuda.