ASJA LUGU: Ahti on võõrustanud ka Annet

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HÕBEDAL: See pilt on tehtud 2012. aastal, kui Ahti tuli Muhu väina regatil hõbedale. Esiplaanil vasakult Ott Kolk ja Taavi Välisson. 
PIRET SALMISTU / MUHUVAIN.EE
HÕBEDAL: See pilt on tehtud 2012. aastal, kui Ahti tuli Muhu väina regatil hõbedale. Esiplaanil vasakult Ott Kolk ja Taavi Välisson. PIRET SALMISTU / MUHUVAIN.EE Foto: Saarte Hääl

Saaremaa purjetajate vahest vanim sõidukorras olev jaht Ahti pole juba mitu suve vette saanud. Jahi praegune omanik Ott Kolk, kes paarkümmend aastat tagasi puulaeva korra juba ellu äratas, kaaluks jahist loobumist, kui leiduks soovija.

“Oleks tore kui taas ta merele saaks,” ütleb Ott Kolk 47-aastase folkboot klassi jahtlaeva kohta, millel on Saaremaa purjetamisajaloos märgiline koht ja mis on olnud paljudele tänapäevastele purjetamishuvilistele esimene kogemus avamerejahiga. Ahti oli näiteks esimene jaht, millega Saaremaa koondvõistkond osales legendaarsel Muhu väina regatil. Vähe teada on aga fakt, et Anne Veski kuulsas “Roosiaia kuninganna” muusikavideos laulab ta just selle Tori lähistel seilava jahtlaeva pardal.

Ahti jäi kaldale aastat kolm tagasi. Sel lihtsal põhjusel, et omanikul pole aega temaga tegeleda. Puulaev tahab paraku rohkem hoolt kui plastikpaat. Kusjuures Ahti pole ka mingi viletsake. Muhu väina regatil on nii mõnelgi etapil konkurentidele ahtrit näidatud.

Lisaks kõigele saab Ahtiga kaasa tema loo, mis on üsna värvikas. “Öeldakse, et Ahti on rohkem kai peal olnud kui vees,” naerab Kolk. Temagi tunnistab, et seda töörõõmu on ikka rohkem olnud kui sõidurõõmu.

Ahti jõudis Saaremaale kõige kõrgemate võimumeeste kaudu. Ajalehest Kommunismiehitaja võib lugeda 1971. aastal rajooni täitevkomitee esimehe Jüri Suurhansu juures toimunud koosolekust, kus sm Suurhans isiklikult lubas organiseerida purjetajatele folkbooti tellimuse finantseerimise.

70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses Ahti kapten olnud Arvi Estorn leiab Saarte Hääle jaoks oma arhiivist ka jahi 1972. aastast pärineva dokumendi, kus on kirjas, et Kingissepa rajooni RSN Täitevkomitee soetas jahi, mis anti spordiühingu Kalev käsutusse. Sõidupiirkonnaks oli tal toonaseid piiriolusid silmas pidades Riia laht. Samal aastal võttis Kingissepa rajooni esindus esmakordselt osa Muhu väina regatist. Kapteniks oli Roman Väli, meeskonnas olid Enn Tamm ja Mihkel Päärson. Sellega Ahti roll Martin Truu poolt kirja pandud ja ajalehes avaldatud purjetamisajaloos ka lõpeb.

Arvi Estorn hakkas enda sõnul Ahti peal sõitma 1977. aasta paiku. Kapten oli alguses Mihkel Päärson, kuid Estorn märgib, et sõitmine jäi ikkagi kuidagi tema rolliks. Estorn läks ka ise jahtkaptenite kursustele ja tollal tuli oma oskuste tõestamiseks lihtsalt sõita. “Tol ajal oli see kena hobi. Midagi targemat polnud oma ajaga siis peale hakata,” sõnab Estorn muiates.

Ahtiga, mille kodusadam oli Toris, käidi, nagu juba mainitud, ka Muhu väina regatte sõitmas. Kapteniks olnud Estorn meenutab, et ega polnud lihtne meeskonda leida. Tema mäletamist mööda polnudki Ahtil nagu päris oma meeskonda. Kes parasjagu tulla said, need tulid. Regatid olid pikad ning paljudel ei olnud mahti suisa nädalateks matka mõõtu purjetamistele minna. “Kippus nii olema, et kaks meest olid sellised purjetajad ja teised siis rohkem kaalu mõttes kaasas,” naerab Estorn. Nii sattusidki Ahti peale tihti ka noored koolipoistest purjetajad, kellel aega rohkem käes. Juhtus sedagi, et madrused polnud isegi passiealised (tollal sai passi 16-aastaselt – toim) ning siis tuli vene piirivalvega puid ja maid jagada.

Üks kunagine noorpurjetaja, kes Ahtiga oma esimesed pikemad sõidud tegi, on üsna pea kaptenina Antarktikasse sõitev Meelis Saarlaid. Saarte Hääl tabas Saarlaiu Hollandi ranniku lähistelt, kus ta ekspeditsioonilaeva kodu poole tüürib.

“Minu esimene tõsisem meresõit oli 1982. aastal Ahtiga Muhu väinas,” meenutab toona värskelt keskkooli lõpetanud Saarlaid. Start oli Tallinnas ja finiš samuti. “See tähendab ju saarlasele päris pikka matka,” nendib ta, selgitdes, et lisaks ülesõidule toimus ju regatt marsruudil Tallinn–Haapsalu, Haapsalu–Pärnu, Pärnu–Roomassaare, Roomassaare–Orjaku, Orjaku–Tallinn. “Kokku oma kolm nädalat,” ütleb Saarlaid, viidates, et tegemist oli ikka korraliku matka mõõtu sõiduga. Saarlaid lisab ka, et ega Ahtit ikka igale matsile kasutada antud.

Muhu väina regattide kohta meenutab Arvi Estorn, et võitu ei tulnud kordagi. “Aga kõige viletsamad me ka polnud,” lisab ta. Siis oli laevastikus tema mäletamist mööda võistlemas paarkümmend sama klassi jahti ja esikümnesse jõudmine oli Ahti jaoks selline tugev tulemus. Vahel sattusid sekka ka viiendad-kuuendad kohad.

1982. aasta Muhu väina regatt jäigi Estornile kaptenina viimaseks. Siis kolis ta EPT ostetud Kadri peale üle. Ajalugu läkski nii, et asutused ja ettevõtted hakkasid endale jahte ostma, tulid juba plastikkerega sõiduvahendid ning Ahti jäi tahaplaanile. “Ega me kaheksakümnendate teisel poolel ja lõpus sellega enam tõesti ei sõitnud,” jääb ka Saarlaid mõttesse. Kohalikus ajakirjanduses leiab Ahti kohta veel repliigi 1984. aastast, kui temaga osales folkbootide regatil Saaremaal noortepurjetamist vedanud Heiti Rebane.

Purjetaja Margus Hiet teab siiski rääkida, et Ahti oli kasutuses küll, kuid Torisse jäi ta seisma ühel väga proosalisel põhjusel. Nimelt oli Tori laht nii madalaks muutunud, et sellega ei saanud sealt enam välja. Nii ta kaldale jäigi. Hieti sõnul viidi Ahti lõpuks Nasvale.

Ott Kolk ise hakkas Ahtiga tegelema 1998. Jahti oli küll kõpitsetud ja tehtud ka ümberehitus, ent Kolk meenutab, et toona juba erakätes olnud jaht oli ikka väga armetus seisus. Alguses oligi Kolk osanik, kuni lõpuks tuli jaht päris tema omandusse. Jahil tehtud ümberehitused polnud tema sõnul päris folkbootidele vastavad ja seepärast tehti koos meister Kaarel Treiga Ahtile täitsa uus tekk. See võttis aega mitu head aastat. 2012 saavutati Ahtiga Muhu väina regatil hõbemedal.

“Folkboot on folkbooti käiguga,” naerab Kolk ja lisab, et purjetajad saavad aru, mida ta silmas peab. “Ta on ju ikkagi vana kooli paat ja pole ka väga kiire. Omasugustega võidu sõidab küll,” kinnitab Kolk. Merekindel on folkboot küll. Pika ja raske kiiluga. Ott Kolk ütleb, et siinsetes meredes sõitmiseks on see hea alus.

Meelis Saarlaid märgib, et folkbootid on tänapäeval ju populaarsed. Tõsi, mugavusi seal pole. Saarlaid räägib, et teda folkbootide maailma enam ei tõmba. Hing igatseb mugavusi. “Pikkade otste peal tahaks ikka vetsu minna ajalehte lugema, seal peab seda rohkem ämbri peal tegema,” muigab ta.


Folkboot

Folk-boot on Põhjamaade rahvajaht. Jahi pikkus on 7,68 m ja veeliini pikkus 6,00 m, süvis 1,20 m, laius 2,2 m ja mass 1930 kg. Jahi purjepindala on 24,0 m², millest suurpurje pindala on 17,0 m² ja eespurje pindala 7,0 m². Algselt oli folkboot puust, kuid tänapäeval kasutatakse palju ka plastikkerega aluseid. Ahti on ehitatud 1972. aastal Tallinna eksperimentaalses sportlaevade tehases.


Anne Veskile mälestus kogu eluks

Ahti on saanud ka ühe filmirolli. Nimelt filmiti tema peal Anne Veski laulu “Roosiaia kuninganna” video aastal 1980. Seda kasutati filmis “Rõõm, muusika ja meri”.

“Kaheksakümnendatel oli see eriline luksus, et sind viiakse purjekaga merele, ja minu arust on need üliilusad kaadrid,” ütleb Anne Veski Saarte Häälele. “Mälestus kogu eluks!”

Veski naerab, et ta ei saanud toona hästi aru, miks peaks roosiaia kuningannast laulma merel ja ka kadakate vahel, nagu videost näha. “Meie režissööril oli suvila Saaremaal ja siis me käisime erinevaid lugusid salvestamas,” teab ta enda sõnul nüüd ka põhjust.

Videos on näha üht tüüris olevat purjetajat ja lõpukaadrites kahte. “Kes seal selja tagant ikka aru saab,” naerab Arvi Estorn, kes ka tolles videos pildile jäi. Lisaks on tema sõnul osas kaadrites ka Raivo Kadak.

Estorn meenutab, et videosse sattumine oli jällegi üks suur juhus. Ahti kapten olnud Mihkel Päärson olla Estornile teatanud, et pühapäeval tuleb olla Toris ja see sõit ära teha. Pühapäeval selgus, et Päärson ise tulla ei saa ja nii tuligi temal sõita. Kogu filmimine võttis aega napi tunnikese. “Ühel halsil läksime välja ja teisel tagasi,” mäletab ta. Võttemeeskond sõitis kaatriga veidi eemal. Veski paadimeestega juttu ei teinud. Tasuks oli meestele antud pudel konjakit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles