Tänulik oma vaba riigi eest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erki Berends
Erki Berends Foto: Saarte Hääl
“Aeg-ajalt taban end mõttelt: mis oleks saanud siis, kui Eesti ei oleks taas vabaks saanud ja kuivõrd erinev võiks meie elu olla sellest, mis ta praegu on,” ütleb Saaremaa juurtega ajakirjanik Erki Berends.

Homme saab Eesti Vabariik 101-aastaseks. Kuigi ümmarguse numbri puhul oled ehk rohkem elevil, on vabariigi aastapäev alati tore – kas või selleks, et hommikul lipp vardasse tõsta ja end natuke pidulikumalt tunda.

Minu jaoks on vabariigi aastapäeva tähistamisest saanud heas mõttes rutiin: nagu ikka, läheme ka seekord oma kooriga Toompeale, lipu heiskamise juurde häält tegema. Kuigi oleme seda teinud juba kaheksa-üheksa aastat, tekitab see endiselt elevust. Olen Tallinna Rotary klubi segakooris bass. Meie kooril sai nüüd kümme aastat täis. Tulime kokku selleks, et proovida, kas me laulupeo väärilised oleme. Suutsimegi aastaga end 2009. aastal nii heasse vormi viia, et saime laulupeole.

Kooriga Toompeal laulmas

Kui tavaliselt on sellised koorid projektikoorid, mis tulevad kokku üheks korraks, siis kummalisel põhjusel ei leidnud me ühtegi head argumenti, miks laiali minna. Nii oleme ka kõik vahepealsed laulupeod kaasa teinud ja sel suvel läheme jälle. Esimene kondiproov on juba tehtud ja kümnest võimalikust vähemasti kaheksa punkti kätte saadud – see peaks meile koha laulupeol tagama.

Seega on Eesti Vabariigi 101. aasta mulle oluline ka seetõttu, et on laulupeo aasta.

Laulukaare all laulame nii ühend- kui ka segakooride laule. Valik-segakooride hulka ei söandanud me üritada – me pole nii vabad inimesed, et kooriharjutusele pühendada rohkem kui vaid kaks tundi nädalas. Kuuluvad ju meie koori erinevate elualade inimesed arstidest, juristidest ja õpetajatest ajakirjanikeni välja.

Meid on kokku neljakümne ringis, aga seda, et me homme täies koosseisus Toompeale laulma läheme, ma küll lubada ei saa. Usun aga, et pool koosseisu on ikka kohal, nii et meie hääl peaks teiste hulgast ikka välja kostma. Juubeliaasta andis meie koorile muidugi motivatsiooni juurde.

Minu igapäevatöö on seotud uudistega. Raadiouudistega olen ma juba tükk aega kokku puutunud üksnes kuulajana. Teleuudiseid teen aga varsti kakskümmend aastat. Kui Eesti elust rääkivaid uudiseid kuulata-vaadata, ei ütleks ma küll, et nende seas just negatiivsed uudised tooni annaks. Aga eks elu too mingid teemad teravamalt esile. Teatud hetkedel, näiteks nüüd, valimiste eel, ilmneb seda negativismi ehk pisut rohkem – püütakse ju oma konkurente natuke halvas valguses näidata.

Vahel tundub mulle, et meie inimesed kipuvad selle asemel, et oma vaba riigi pärast rõõmustada ja tänulik olla, pigem negatiivset otsima ja kriitikat tegema, vinguvas kõneviisis rääkima. Tasub aga ainult Eestist natukeseks ära käia, kui tagasi tulles tajud, et elu siin Eestimaal on ikka palju-palju parem kui väga paljudes muudes paikades. Juba kas või kliima ja looduse poolest. Samuti kõigi nende asjade poolest, mis meie elus edasi läinud on.

Võtkem või Eesti tehnoloogilised saavutused, mille üle me ehk ei oskagi uhked olla, sest need on meie jaoks muutunud väga igapäevaseks. Ka väga suured ja eesrindlikud Kesk- ja Lääne-Euroopa riigid võivad meile selles osas alt üles vaadata.

Üks mu üks tuttav, kes hiljuti Lääne-Saksamaalt Eestis käis, ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas me saame kauplusest kõik asjad ostetud nii, et müüjat polegi vaja. Suurtel riikidel on tehnoloogia alal seda “laeva” liigutada ilmselt tunduvalt raskem kui sellises väikeses riigis nagu Eesti.

Me tihtipeale ehk ei oska omaenda saavutusi nii hästi väärtustada, kui meie naabrid või kaugemate riikide elanikud seda oskavad.

Eestlased panid seljad kokku

Aeg-ajalt taban end mõttelt, et mis oleks saanud siis, kui Eesti ei oleks taas vabaks saanud ja kuivõrd erinev meie elu võiks olla sellest, milline ta praegu on.

Hea, et see nii ei läinud. Olles nii-öelda koridorijutte ajanud ja mõningate asjade tagamaadest aru saanud, siis on see, et Eesti riik sellisel moel taas iseseisvaks sai, nagu see 1991. aastal sündis, üks väike ime. Nii, nagu see oli ime ka sada üks aastat tagasi.

Tekkisid võimalused, mida osati ära kasutada, unustades selleks ajaks ära need Andrese ja Pearu stiilis kemplemised ja pannes seljad kokku.

Tegelikult ei tahaks ma üldse mõelda sellele, mismoodi oleks me elu siis, kui meil ei oleks praegu vaba Eesti riiki. Vaadakem või neid riike, kes samuti Nõukogude Liitu kuulusid ning kes on siiani selle nõukoguliku mõju all. Nad ei suuda kuidagi jalgele tõusta ka siis, kui iseseisvus neile iseenesest kätte antud on.

Mina olen meie riigi vabaduse eest väga-väga õnnelik ja tänulik. Saab ju mu oma 92-aastane ema nii-öelda jälgida, kuidas Eesti riik läbi nõukogude aja tulnuna on taas näitamas, et on tubli, tegus ja ka eesrindlikum, kui me ise arvata oskame.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles