Ruhnu tuletorni ülemad 1922–1941

Foto: Saarte Hääl

Esimene teade Ruhnu tuletornide meeskonna kohta pärineb aastast 1915, kui venelastega sõdivad sakslased kevadel Liivi lahte ja Ruhnule dessandi korraldasid, 1877. aastal valminud tuletorni laternaruumi dünamiidiga õhku lasid ja neli tuletornivahti sõjavangi viisid. Sellega teated Vene admiraliteedi inimkoosseisu kohta Ruhnu saarel algavad ja ka lõpevad.

---

Arseni Brakmann

Noor Eesti Vabariik taastas Ruhnu tuletorni töö 1921. aastal. Tuletorni ülemaks määrati 1922. aastal Arseni Brakmann. Kuna teisi riigiametnikke saarel ei olnud, tuli tuletorni ülemal Ruhnus täita ka hulk teisi riiklikke ülesandeid: ta oli politseikonstaabel, piirivalve- ja tolliülem, postiülem, metsaülevaataja. Palka sai ta võrdsel alusel kahest asutusest: teedeministeeriumi mereasjanduse peavalitsusest ja siseministeeriumi politsei peavalitsusest.

Teated Brakmannist algavad Ferdinand Leinbocki reisikirjeldusega aastast 1924, kui ta etnograafina Ruhnu välitööle tahtis sõita. Leinbock ootas Kuressaares neli päeva, kuni Brakmann Kihelkonnalt pulmast tagasi jõudis ja siis ruhnlaste laevaga üheskoos Ruhnu purjetati. “Eestlane, perekonnamees, u. 30 a. vana, end. meriväe ohvitser. Elab Ruhnus 1921 a. alates, kus hästi kodunenud ja ruhnulastega heas vahekorras. Temalt teateid ühiskondliku korra, pidude, söökide jm kohta,” kirjutab Leinbock.

1928. aastal tabas Arseni Brakmanni ebaõnn. Ajalehes kirjutati: “Politseiwalitsuse direktori käsukirjaga on Ruhno saare konstaabel Arseni Brakmann liigse alkoholi tarwitamise ja politseiametnikule kõlbmata ülewalpidamise pärast teenistusest tagandatud, arwates 20. juunist. A. Brakmann täitis saarel weel rahwawäe ülema, tuletorni ülema ja muid kohustusi, nii et ta tundis end saarel olewat teatud määral “asewalitsejana” ja suure wõimumehena, kuid ei wastanud aga ülalpeo poolest koha nõuetele.”

Mis siis juhtus? Loosse toob selgust riigikohtu toimik samast aastast. Vabastamise aluseks oli olnud Lääne-Saare prefekti ettekanne 26. maist, mille põhjal oli Brakmann olnud “wiinastanud olekus Kuressaare kinnise klubi ruumides”. Saaremaa 1. jaoskonna rahukohtunik määras Brakmannile karistuseks 50 krooni trahvi ehk maksujõuetusel kaks nädalat aresti, mille Brakmann rahapuudusel ka ära istus.

Ametist vabastamise otsust mõjutas kindlasti ka asjaolu, et “klubisse ilmus, kus Brakman korda rikkus, tema otsekohene ülemus Kuresaare jaoskonna politseikomissar ja kutsus Brakmani, kui omale alluvat ametnikku korrale, millele Brakman reageeris sarnaselt, nagu see lubamata ametnikule ülemuse vastu”.

1929. aasta maikuu ajaleht kirjutab 

“Endise Ruhnu

“kuninga” seiklusi.

Endine Ruhnu saare konstaabel Arseni Brakmann, kelle praegunegi elukoht Ruhnus, saabus neil päewil oma uue purjekaga Tori sadamasse. Linn ligidal, alkohol kättesaadawal ja Br., kes wahest “wõtja” mees, ei jätnud seda asjaolu kasutamata. Üleeile oli ta oma kaaslastega laewas pummeldanud. Paras aur peas, tekkinud lärmi rohkem kui wiisakas komme nõuab ja rahulikkude kodanikkude kõrwadele armas on. Hiljem saabunud Br. paraja auru all linna ja rikkunud postkontoris rahu. Sealt toimetati ta politseisse peatäit wälja magama. Eile karistas kohalik rahukohtunik Brakmanni 10-kroonilise rahatrahwiga ehk maksu jõuetusel 4 päewase arestiga. B. maksis trahwi ära.”

Brakmanni purjeka nimi oli muuseas Inga Delf, millised olid tema tütre ja poja nimed.

Sellega Brakmanni vintsutused eluteel aga ei lõppenud. Arsenil oli naine ja kaks last, kes temaga ka Ruhnus elasid. 1932. aastal algatas ta abielulahutuse, põhjuseks abikaasa Margarethe suhted võõraste meestega.

“Olen elukutselt meremees ja muuseas see aasta juuli kuu algul tulin teenistusest laevalt “Polaris” Kuresaare elama. Siin sai minule teatavaks, et minu abikaasa on korduvalt viimaste 2–3 aasta kestel meie abielu rikkunud mitme võõra meesterahvaga. Viimasel aastal on tema intiimvahekorras kellegi Theodor Kolkiga, kes sageli minu äraolekul minu abikaasa kutsel tema juures on, ööseti seltsis magab ühes voodis jne. (---) Umbes kolm aastat tagasi tulime ära elamast Ruhno saarelt, kus minul teenistuskoht oli. Nüüd sain teada, et ka siis Ruhno saarel elades on ta korduvalt abielu rikkunud, kui selleks vähegi mahti sai.” Tunnistajate seas nimetab Brakmann ka Ruhnu mehi Mats Falki ja Isak Östermani.

Oma seletuses lajatab Margarethe vastu: “(---) Kui meie abielu ei sobi, siis pole selles mina süüdi, vaid süüdi on abikaas Arseni Brakmann ise. Minu abikaas on äärmiselt halva iseloomuga, toores, halbade kalduvustega ja võtetega inimene. Tema läbi olen rängalt kannatada saanud mina, samuti aga meie lapsed ja meie oleme palju metsikusi ning valu ja hirmupäevi üle elanud. Olin truu, kaine ja armastaja naine oma mehele, mees aga purjutas, riidles, sõimas ja murdis truudust minu vastu.

Juba umbes 10 aastat tagasi kippus ta teenijatega abielu rikkuma, samuti tahtis ta abielu rikkuda minu noorema õe Aino Hõbenikuga. Umbes 6–8 aastat tagasi oli ta kaks korda, umbes aastase vaheajaga, suguhaige. Umbes 5–6 aastat tagasi tahtis ta mitu korda Ruhno saarel vägistada Saara Allenit. Juba abielu algusest alates kuni tänaseni on ta mind korduvalt peksnud. (---)” Ja nõnda edasi. Küllap oli, nagu tihti juhtub, mõlemal õigus. Abielu lahutati. Poeg Delf jäi isa juurde, tütar Inga-Maria ema juurde, kusjuures kohtukulud jäid Margarethe kanda.

Brakmanni eluloo võtab kokku 24. aprillil 1940 ajalehes ilmunud lugu 

“Endine “Ruhnu kuningas” meresõja ohvriks.

Kuressaare saabus wälisministeeriumi kaudu teade, et 16. weebruaril sakslaste poolt torpedeeritud ja selle tagajärjel põhjaläinud Rootsi aurik “Lianaga” on hukkunud kaugesõidukapten Arseni Brakmann 49 a. wana.

Meresõja ohwriks langenud A. Brakmann oli pärit Pärnumaalt. Lõpetas Heinaste merekooli kaugesõidukaptenina. Teenis Eesti Wabadussõjas merewäeohwiterina, omades Wabadussõja mälestusmärgi. Oli eesti merekindluste ülema abi ja käis Saaremaal korraldamas ja kogumas maailmasõjaaegsete Wene kindlustuste warandusi. 1923.–1930. a. oli ta Ruhnu saarel mitme ametiasutuse esindajaks, rahwakeeles “Ruhnu kuningaks”. Nii oli ta saarel tuletorniülem, politseikonstaabel j.t. ametites. Peale selle läks ta kutselise meremehena walitud tööpõllule − merele. Wiimati teenis ta tüürimehena eelmainitud Rootsi aurik “Lianal”, mis oli saatuslikuks saanud reisil Inglismaalt Blythist söelaadungiga teel Rootsi.

Meri, millele kadunu oli end pühendanud, nõudis teda ka omale ohwriks. Sama saatus, mis on tabanud nii paljusidki meremehi, tabas nüüd ka A. Brakmanni, kelle maise põrmu leidmiseks meresügawusest pole mingit lootust.

Teade aurik “Liana” hukkumisest saabus Kuressaare kadunu siinelutsevale pojale, tütrele ja teistele omastele juba kohe peale laewa hukkumist. Siis aga ei teatud midagi kindlat A. Brakmanni saatuse kohta, kuna oli teada, et “Lianalt” on eluga pääsenud 10 meeskonnaliiget. Teised 10 isikut meeskonnast aga leidsid ühes “Lianaga” põhjamere sügawates woogudes külma ja märja haua.

Kohe peale teate saamist “Liana” hukkumisest asusid A. Brakmanni Kuressaares elutsewad omaksed astuma samme selguse saamiseks A. Brakmanni kohta. See õnnestus alles nüüd, pärast kahe kuu möödumist ja see teade, mida nii kaua oodati, oli wäga kurb...

“Liana” kapten, kes eluga pääses, on jutustanud, et “Lianat” torpedeeriti 16. weebruaril kell 8.15 õhtul. Kuni kella 8-ni õhtul olnud vahis A. Brakmann ja läinud siis alla ruumidesse. See veerandtund saigi talle saatuslikuks. Olnuks ta tekil, oleks wõib-olla pääsenud eluga. 10 meeskonnaliiget, kes pääsesid, päästsid end parve abil, kuna laewa päästepaadid purustas torpeedo lõhkemine pilbasteks. Parwega olid pääsenud merel lainete loksutada olnud 11 tundi, kuni neid leidis ja oma pardale wõttis üks Inglise traaler.”

Villem Karineem (Granfeldt)

Pärast Brakmanni vallandamist tuletorniülema ameti üle võtnud mereväeohvitser Villem Karineem oli võrreldes eelkäijaga eeskujulik inimene, igatahes tollastest ajalehtedest me Karineeme kohta midagi teada ei saa. Küll on ta ise kirjutanud oma elust Välis-Eesti mälestusteraamatus. Ruhnu-aja kohta kirjutab ta:

“(---) Andsin sõjaväest lahkumisavalduse sisse. See tuli vist Merejõudude juhatajale (Salzale) üllatusena. Mõni päev hiljem, pärast minu avalduse sisseandmist, soovitas Salza mulle Ruhnu saarele teenistuskoha ja lubas isegi minule laevasõidu Ruhnu saarele, et sealse olukorraga tutvuneksin. Loa saingi. Kord õhtul helistas Salza mulle minu korterisse ja teatas, et tal on ka Riigivanema toetus minule Ruhnul teenistuskoha vastuvõtmiseks. Käisin ka sotsiaalminister Kase juures selles asjus selgituse saamiseks. Kask selgitas, et Ruhnu saarel teenistuses olles on mul kaks ametialast teenistuskohta, mille palgad pensionile minekul arvestatakse kokku, ja ütles, et see oleks umbes nii palju, kui sõjaväes kompaniiülema palk. Lõpuks kõige juhtunu tagajärjel, nõustusin ja võtsin sealse teenistuskoha vastu. Sõjaväeteenistus lõppes mul 30. sept. 1928. aastal ja teenistus Ruhnu saarel algas 1. okt. 1928. Olin sealse teenistusega rahul. Minu abikaasa sai seal ka kooliõpetaja koha.

1940. aastal, kui kommunistid olid võimu üle võtnud, pakuti nende poolt mulle sinna nende teenistusse edasijäämist, aga loobusin. Arstide komisjoni otsuse alusel õnnestus mul vabaneda Ruhnu saarel teenistusest, alates 1. okt. 1940.”

Villem Karineem emigreerus koos abikaasa Minna ja tütar Silviaga 1944. aastal Rootsi. Karineem elas 87-aastaseks ja on maetud Norrköpingis. Kaasaegsed mäletasid teda alati sõbraliku ja abivalmina, nagu ka tema perekonda.

Johannes Merendi (Neider)

Kuidas mereväeohvitser Johannes Merendi (s 1909) pärast Karineeme lahkumist Ruhnu tuletorni ülemaks sai, selle kohta teated puuduvad. Esimesed ja ühtlasi viimased teated tema teenistusaja kohta on juba mineviku vormis.

1941. aasta sõjasuvel toimus Ruhnus võimupööre − väike grupp Ruhnu mehi vangistas Saksa vägede ootuses tuletorni valvama saadetud neli Vene sõjaväelast, tagandas ametist saarele saadetud militsionääri ja taastas endise võimu. Initsiatiivgrupi eesotsas oli tuletorni ülem Merendi. Asjaolu, et Saaremaa on veel Nõukogude vägede käes, oli asjaosalistele teadmata. Pärnu oli info järgi juba pealetungivate sakslaste käes ja kuna Saaremaa poolt ei tulnud ühtegi laeva ega lennukit, arvati ka Saaremaa olevat punavägedest vabastatud. Nõnda see aga ei olnud.

Kuu aja jooksul käisid venelased saarel ja saare ümber luurel ning püüdsid tuletorni valvama jäetud omadega kontakti saada. Kui see aga ei õnnestunud, korraldati 6. augustil lennukitega pommirünnak ja 7. augustil dessant. Saar ujutati venelastega üle ja mingit võimalust peitu pugeda ei olnud. Paari nädala pärast venelased lahkusid, jättes saarele kuuemehelise meeskonna ja viisid viis saare meest endaga Kuressaarde, teiste seas ka Johannes Merendi. Meeste saatuse kohta kirjutab 1942. aasta ajaleht, milles teatatakse bolševike terroriohvrite haudade avastamisest Kuressaare kalmistul. Laipade hulgas tunti teiste seas ära möödunud aasta augustikuus Ruhnu saarel arreteeritud tuletorni ülevaataja, Eesti mereväe ohvitser kaptenleitnant Johannes Merendi, Ruhnu kooliõpetaja Johannes Dans, kalapunkti juhataja Boris Vähk, Ruhnu päriselanikud Thomas Östermann ja Andreas Björk. Enamik ohvritest tunti seepärast nii ruttu ära, et juhuslikult olid Kuressaarde sõitnud mitmed ruhnlased, nende hulgas ka Johannes Merendi abikaasa Leida.

Kas ruhnlaste sõtta astumine, mida ühelt sõdivalt poolelt relvade äravõtmine ja sõdurite vangistamine kahtlemata on, Merendi poolt mõistlik mõte oli, ei tea öelda. Igal juhul maksis see talle tema elu ja veel mitme teise ruhnlase oma.

Teise suure sõja järel asusid Ruhnu tuletorni valvama taas Nõukogude punaväelased. Tuletorni ülevaatajaks või suupärasemalt majakavahiks palgati kohalikud tsiviilisikud. Tänapäeval on tuletorni töö automatiseeritud ja viimane majakavaht Ljuba Veski juba ammu koondatud.

Kaarel Lauk