MATI VENDELI KODU POLEGI ARSENALI MOODI
26. veebruar 2019, 02:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi nii võiks ju arvata igaüks, kellel tema relvakogust vähegi aimu on. Juba mõne päeva pärast saavad huvilised Saaremaa muuseumi keldrisaalis oma silmaga näha, mis Vendeli aastatega loodud uhkes relvakollektsioonis tegelikult on.
Mati ise ütleb, et selle näituse ettevalmistamise tõttu jääb nüüd hulk koduseid-tubaseid töid tegemata ning isegi suusatama pole mahti minna. Aga näitus on neid loobumisi väärt. Eelmisest väljapanekust on möödas juba 21 aastat. Ilmselt pole Saaremaal ühtegi teist inimest, kes teaks relvadest – mitte ainult oma kogus leiduvatest – nii palju, nii põhjalikult ja nii kaasahaaravalt rääkida.
“Selle tunnustuse ma võtan omaks küll!” ütleb Kaitseliidu Saaremaa malevale taas aluse pannud ja sellele 11 aastat oma elust pühendanud mees. See kogu ja Saaremaa malev ja ka tema praegune kodutalu ongi kõik kokku tema elutöö. Kas teab ta isegi, milline neist kolmest see kõige olulisem on?
Mati päris oma kodu, mille vanavanaisa Kaarma vallamaja taha ehitas, sai Nõukogude okupatsioonivägede käe läbi otsa ja pere ise priiküüdi Siberisse. Nüüd elab Mati oma vanavanemate kunagise kodu naabertalus. Kuigi omal ajal oli ta siin sage külaline, vaevalt oskas poiss toona aimata, et ühel päeval on ta siin hoopis peremehe staatuses. Kuigi tal on praegugi alles lapsepõlves tehtud joonistused sellest, kuidas see taluelu siin kunagi välja nägema peaks. Nende plaanide ja unistusteni kulus aastaid. Vahele tuli nõukogude võim, kes arvas, et Jurna rehielamu on kolhoosi mullikatele just see paras paik.
Majadele, mida siin krundil olnud kunagi lausa 11, ostis Mati juurde 33 hektarit maad. “Mulle meeldib jahil käia ja mulle meeldib, et maja juures on kinnistu. Mulle meeldib loodust nautida.”
Elumaja ise on ehitatud 1921 (kelder on aastast 1907, paargu ehitati 1900), vähemasti nii tõendab üks aastanumber vanadel palkidel. “Rehetoa osa on vanem, kambrite osa on hiljem uuesti ehitatud,” räägib Mati. “Vanasti köeti seda ju seest. Nüüd on ta oma seitsekümmend aastat seisnud kütmata. Väljastpoolt päike kuivatab ja seest annab niiskus tunda.”
Järgmise etapina tulebki rehetuba korda teha. Tulevikus saab siia raamatukogu ja maaligalerii. “Suur töö on seintega, soodapritsiga tuleb puhtaks teha. Vanast ahjust tahan kamina ehitada.” Ahju üks külg ulatub läbi seina kööki, teine vannituppa. Köögi kivipõranda plaanib Mati üles võtta, osa läheb rehetuppa katkiste plaatide asemele. Elutoas on põrand juba välja vahetatud. “Kui ma siia tulin, puhus põrandalaudade vahelt tuul,” märgib peremees.
Kõige vanem hoone krundil on aastast 1896. Selle on peremees jõudnud taastada ja praegu on sel suveköögi funktsioon. Kaks aastat tagasi sai valmis terrass. Sisetöid veel jagub, tulevikus plaanib Mati siia ka väikest töökoda, kus oma kogu eksponaatidele esmaabi anda. “Ma saan kuuskümmend... need asjad peaksid kõik juba valmis olema,” ohkab ta.
Aga aega polnud, Eesti riik tahtis ka ehitamist.
Oma relvakogu sünnimomenti meenutas Mati Kadi raadio keskpäevasaates: kuidas kamraadid talle teismeliseeas tõid ühel päeval püssilukke, -raudu ja tääke... “Peale seda, kui ma olin neile oma huvist rääkinud. Kui ma veel elasin Kuressaares Talve tänaval, oli meil seal õues Saksa kuulipilduja. Kuskil vedeles Saksa kiiver.” Mati meenutab, et oma esimesed eksponaadid, “mis ka pauku tegid”, pani ta tallele 11–12-aastaselt. Vanematele, kes olid mõistagi normaalsed lapsevanemad, selline hobi loomulikult ei meeldinud. Emalt oli ülekuulamisel küsitud, kas ta on kunagi pakiga relvi saanud. See tegi olukorra veel keerulisemaks ja vanemad ettevaatlikumaks. “Noorena ei osanud ju mina midagi karta,” nendib Mati.
Oma kogu jaoks ehitas ta üksinda ja oma kätega vähem kui aasta tagasi n-ö fondihoidla. “See oli üks mu elu suurimaid unistusi. Kui ma selle maja valmis sain ja asjad sisse toodud, tundsin ma üle pikkade aastate tõelist kergendust – ma olen midagi saavutanud, ma olen ühe etapi läbinud!”
Laetalad on kõik oma metsast võetud puu. Kõik muu on raudbetoon, mis kenasti paekivikasukasse pakitud. “Punkriahi on ka sees! Tulevikus on plaanis panna põrandaküte. Sisse tulevad klaasvitriinid, suurematele relvadele spetsiaalsed alused. Ma tahan olla riigile lojaalne. Seepärast on kõik eksponaadid, ka leidudena tulnud esemed, registreeritud.” Mati on tõeline oma ala asjatundja, pole sellist relva, mida ta käsitseda, lahti võtta ja pärast jälle uuesti kokku panna ei mõistaks. Kogusse on relvi tulnud nii Kallemäe kui ka Kõrkvere kandist. Kõik need relvad on omal ajal olnud reaalselt kasutusel, ju lugeja mõistab, mida see tegelikult tähendab...
“Kaks asja, mis on mul hinge sees hoidnud, on see maakodu, maa loodus ja see huviala. Ja ma ei taha ju ka seda kogu kuskil nurga taga üksi vaadata. Ma olen alati olnud seda meelt, et ükskord peab saama seda kõike avalikult koguda ja ka avalikult näidata. Kogumisega on ju ka nii, et algul kogud kõike, mis on püssi sarnane. Siis koondad tähelepanu kas ühe riigi või ühe ajajärgu relvadele. Siis võib jälle mõte muutuda ja tekivad mingid lemmikud, mida koguda.”
Vendel rõhutab, et tema kogub kvaliteetrelva, haruldasi relvi. See eristab teda teistest Eesti kogujatest, keda polegi nii väga vähe.
Selle loo pealkirjaks võinuks olla ka Mati Vendeli kolm unistust. Esimene neist oli Kaitseliidu taastamine Saaremaal, teine relvakogu loomine ja kolmas oma kodu ülesehitamine. “Ma olen väga palju unistanud siia tulemisest, aga erinevatel põhjustel pole ma varem siia jõudnud.”
Tore, et kõik need unistused on tänaseks enam-vähem täide läinud.
Mati tuli siia maale ära kümmekond aastat tagasi. “Alles eelmisel aastal ma tundsin, et olen kuhugi jõudnud. Et olen suutnud midagi selles vanas talukompleksis ära teha!”
Küllap teeb veel.
Kuula ka Kadi raadio saadet “Kohvilaud” 24. novembrist 2018 SIIT.
Pildid MAANUS MASING, TÕNIS KIPPER