Mida teie arvate?
TÄNAVAKÜSITLUS: Kuidas suhtute heategevusse?
Diana Loomet Kuressaarest:
Mina suhtun annetamisse väga hästi. Olen ka ise annetanud: toidupangale, kodutute loomade heaks meie MTÜ-le Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu. Osa valdkondi on tõesti sellised, kus riik peaks rohkem toetama, aga annetamine on ju vabatahtlik ja iga inimese oma südametunnistuse asi. Kui sind kõnetab see, miks mitte. Mind kõnetab. Mul on elus endal abi vaja läinud ja mind on aidatud. Annetamine on vähim, mida ma tagasi anda ja millega panustada saan.
Agnes Lõhmus Mustjalast:
Loomulikult tuleb aidata neid, kes abi vajavad. See ei võta ju tükki küljest. Mina olen annetanud jõulude ajal, kui “Jõulutunneli” saate abiga raha kogutakse. Kui haiglatele vajalike aparaatide ostmiseks raha kogutakse, olen ikka toetanud.
Lembit Jürgens Kuressaarest:
Hästi suhtun. Ise olen ka annetanud – kui olen internetist mõnd abipalvet lugenud. Abivajajaid on kindlasti palju. Teine asi on aga minu võimalused. Aga ka siis, kui antakse küll vähe, aga andjaid on palju, on see suur asi.
Riko Kilter Mustjalast:
Ei teagi täpselt, kuidas suhtuda. Otseselt ma kellegi heaks raha andnud ei ole, aga kui oleks vaja, siis ilmselt teeksin seda. Annetaksin laste jaoks, kui on tarvis neid toetada. Doonoriks läheksin ka.
Maret Õunpuu Kuressaarest:
Kui heategevus on heal eesmärgil – nõrgemate abistamiseks –, siis suhtun positiivselt. Muidugi võiks abivajajaid aidata riik, aga kui riik ei saa aidata, siis – kellel on võimalus, see aitab. Mina olen väikese annetusega abistanud näiteks paljulapselisi peresid; siis, kui õnnetuses on midagi kaotatud. Ühe inimese tehtud annetus ei ole pea olema suur, aga kui neid väikeseid annetusi on palju, saab kokku korraliku summa. Olen kunagi käinud ka doonoriks – võiks ju jälle minna.