Arheoloogia-aasta näitus avati lossis

SAVI MITMEL KUJUL: Garel Püüa näitab, et Kuressaare kesklinna keraamikaleidude hulgas on nii ahjukahlite tükke kui ka erineva kvaliteedi ja viimistlusastmega olmekeraamika kilde. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Eilsest on Kuressaare lossis võimalik tutvuda stendinäitusega “Arheoloogilised uuringud Eestis 2018”. 

Juba traditsiooniks saanud näitus on kokku pandud viimase aasta arheoloogilistest avastustest. Näituse koostajad on TLÜ arheoloogia teaduskogu töötajad Irita Kallis ja Kristi Tasuja.

Saaremaalt on näituseplakatitel toodud kolm uurimispaika: Valjala kiriku apsiidi remondi käigus päevavalgele tulnud matused, Asva asulakoha rauatöötlemispaik ja Kuressaare kesklinn.

Saaremaa muuseumi teadur-koguhoidja Garel Püüa nentis, et kesklinna rekonstrueerimistöödega samaaegselt käinud arheoloogilised uuringud suurendasid muuseumi kogudes linna vanema ajalooga seotud ainelise materjali hulka umbes kaks korda. Samas linna kujunemisloos uued leiud mingeid olulisi täiendavaid tahke ei avanud ja uusi hüpoteese ei tekitanud.

Püüa sõnul peegeldavad tänavapinnast väljatulnud 16.–19. sajandist pärinevad leiud – nööbid, vööpannal, hoburiistade ilustused, kaubaplommid, kammikatke, mündid ja ohtrad keraamikatükid –seda materjali, mis sellises käidavas kohas maha võib jääda.

Mitme peotäie jagu on tänavatelt välja tulnud 17.–18. sajandi savipiipude katkeid. 17. sajandi algul levis suitsetamise komme meremeeste, kaupmeeste ja palgasõdurite vahendusel Eesti alale. 

Enamik piipe (kuni 80 cm pikkune peenikene vars ja tillukene kaha) pärineb Madalmaadest ning neid valmistati spetsiifilisest kaoliinsavist. 

Piibutükileidude massilisuse põhjuseks on kaoliinsavist piipude lühike kasutusaeg, mida hinnatakse keskmiselt kahele nädalale.

Vitriini on muude leidude kõrval vaatamiseks välja pandud jalaorgid ehk varesejalad, mida kasutati vaenlase hobuste või jalaväe vigastamiseks.