Jälle valima... Jube tüütu! Alles valisime riigikogu, nüüd siis see Euroopa Parlament. Ja kui riigikogust saad veel aru, siis mida nad seal Brüsselis üldse teevad peale suure palga vastuvõtmise? Küllap tuttav arutluskäik igaühele. Paneme nüüd veel juurde kauaoodatud ilusa ilma, aiatööd ja grillimise ning ongi juba rivis hulk põhjuseid, miks pühapäeval valimisjaoskonda mitte minna.
Kusjuures palka nad saavad “seal Euroopas” tõesti hästi. Euroopa Parlamendi liikme ehk MEP-i brutokuupalk 1. juuli 2018. aasta seisuga oli 8757 eurot ja 70 senti, üle selle tuhandetesse küündivad reisi- ja muud kuluhüvitised. Isegi kui maksud maha arvata, on summa ühe keskmise Eesti tööinimese meelest astronoomiline. Kuid ärgem jäägem töötasu teemasse liialt kinni.
Europarlamendi valimisi on iseloomustanud üldiselt madal valimisaktiivsus – 27–44 protsenti. Rekord Eestis pärineb üle-eelmistest valimistest, kui rahvas oli vihane suletud nimekirjade peale, protestikandidaat Indrek Tarand sai 102 460 häält ja oleks üksipäini peaaegu Keskerakonna esikohaltki minema löönud.
Protestivalimised on need olnud ja on tänavugi. Praegune protest kannustab Eestis opositsiooni jäänud erakondade, sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valijaid. Sotsid leidsid sobiva häältemagneti Marina Kaljuranna näol, oravatel on pink pikk nagu ikka, kogenud Andrus Ansipi ja Urmas Paetiga eesotsas. Neid kahte soosivad viimased reitingu-uuringud. EKRE valijaid näiteks eurovalimised ilmselt nii väga ei huvita ja praegu pole ju ka väga protestida – oma poisid on Eestis pukis ja põhimõtteliselt teemade püstitamise mõttes valitsuse juhtpartei.
E- ja eelhääletanuid on siiski mõne protsendipunkti jagu rohkem kui eelmine kord (lõpptulemus oli toona 36,5 protsenti), nii et 40 protsenti või pisut selle alla võiks valimisaktiivsus tulla. Kuigi tore, kui see tuleks suurem. Sest europarlamenti, seda rahvaste jututuba on tegelikult vaja. Otse öeldes auru väljalaskmiseks, et hoida ära kuumad konfliktid riikide vahel. Pidevalt otsida seda ühisosa, mida on nii neetult raske leida ja samas kerge kaotada. Ja mille killustamist või lausa lammutamist meist ida pool väga näha tahetakse.
Andrew Norman Wilson mõtiskleb oma raamatus “Viktoriaanid” (Varrak 2018), et 19. sajandi Inglismaa pääses kommunistlikust revolutsioonist ja muudest kataklüsmidest, mis Mandri-Euroopat tabasid, võib-olla just seetõttu, et nii palju omavahel räägiti. Ajalehtedes, kirjanduses, parlamendis, õukonnas. Mu meelest täidab põhimõtteliselt sarnast rolli praegusaja Euroopa Parlament.
Inimene kipub arvama, et temast ei sõltu midagi. Ent tihtipeale sõltub, ja palju. Sel nädalal oleme kuulnud-lugenud avaliku arvamuse uuringuid Rail Balticu ja pensionireformi suhtes.
Tuleb tähele panna, et mõlemal juhul on olemas kriitiline vähemus, kelle seisukohad oleks tark ära kuulata. Täielikku üksmeelt ei saavuta kunagi, kuid väiksema grupi ettepanekuid tuleks siiski arvestada nii palju kui võimalik.
Eestil on europarlamendis kõigest kuus kohta 751-st. Aga meie hääl (ja meie keel ametliku keelena!) kõlab selles institutsioonis siiski. Seega soovitan kindlasti valida. Selleks meil ju demokraatia ongi, et oma hääl anda.
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik