NEEME KORV: Mis on tegelikult korrast ära?

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Tõtt öelda polnud ma grammigi üllatunud, lugedes Saarte Hääle artiklit “Kõik liinibussid olid korrast ära” (20.06). Sellepärast, et korrast ära on suhtumine. Hoiakud on kapitaalselt viltu nagu Pisa torn, mida niisugused lood peegeldavad kahjuks väga hästi.

Riik on meie kokkulepitud elukorraldus. Kui miski hakkab kuskil kreeni kiskuma, on meil vaja tasakaalustavaid jõude. Kõige üldisemal tasandil tagavad selle näiteks niisugused mehhanismid, nagu võimude lahusus, presidendi roll meie parlamentaarses demokraatias. Kindlasti sõnavabadus ja vaba ajakirjandus. Viimase sees on omakorda tasakaalustavad tegurid – eneseregulatsioon ja selle toimimist valvav pressinõukogu.

Ka ametnike, teiste seas jõustruktuuride ehk politsei üle teostatakse järelevalvet, vastasel korral läheks asi kontrolli alt välja. Kui politsei mõõtis 2015. aastal taatlemata radariga kiirust ja määras selle alusel trahve, oli tulemuseks korralik jama, mis päädis kohtuasja ja politseijuhtide tagasiastumisega. 1990-ndate altkäemaksulugusid ei hakkaks meenutamagi.

Kahelda võib, süütuse presumptsioon kehtib, aga kui tõendid on juba otsapidi avalikkuse ees näha, siis võiks vähemalt kohtuni bravuuri tagasi tõmmata. Kui leidub neid, kes valjuhäälset protestijat toetavad, külvatakse üksnes kibestumust ja kujundatakse hoiakuid.

Hoiakud on kapitaalselt viltu nagu Pisa torn.”

Levinud argumendid, ka ATKO Liinide bussiloos, on järgmised. Tegijal juhtub. Meile tehakse ülekohut (vihje: kõik teevad, aga just meid kiusatakse). Üldse – tegemist oli pisivigadega. Neile argumentidele ehitatakse juba rünnak: riik on vastikult bürokraatlik, ettevõtlikkus saab karistada. Ehk siis kokkuvõttes kujundatakse hoiak: ja mis siis. 

Aga inimelud, kelle eest reisijate vedaja vastutab?

Kui Marti Kuusik, väliskaubandus- ja IT-minister üheks päevaks, alkoholitarbimise jääknähtudega roolis vahele jäi, hakkas ta samuti levitama “ja mis siis”-hoiakut. 

Aga alkohol ja juhtimine? 

Villu Reiljan, korduvalt süüdi jäänud korruptant, püüdis samuti rõhuda sellele, et talle tehti ära. Sel nädalal tunnistas ettevõtja Hillar Teder üles Edgar Savisaare altkäemaksuloo ühe episoodi. Advokaatide kaitsetaktika oli rajatud vähemalt suurelt osalt kohtualuse tervise peale ja oli edukaski, aga kui me räägime paragrahvide õiguse kõrval tõest, siis oli Eesti Päevalehel õigus pealkirjastada juhtkiri: “Savisaare prillikivi määrdus lõplikult” (19.06). Ometi – kui palju sõnu on tehtud, isegi telesari vändatud... ülekohtust! 

Aga korruptsioon?

Lõpuks veel üks lihtne näide liiklusest. Tänav, mille ääres ma Tallinnas elan, on ühesuunaline. Selle ääres pargivad autod. Iga päev näen, kuidas jalgrattad, igasugu elektriruladest ja tõukeratastest rääkimata, seda autoderivi pidi vastassuunas kihutavad. Nende kasutajad on sageli moodsad toidu- ja muud kullerid, kes sõidavad, klapid peas. Väikesed lapsed, kes tänavat ületavad, et üle tee asuvale mänguväljakule minna, ei oska valelt poolt ohtu aimata. Olen näinud kümneid ohtlikke olukordi – varem või hiljem lõpeb see mingi õnnetusega. Loodan muidugi, et seda ei juhtu.

Kui siiski juhtub, tullakse süüdistama: aga kus olid politsei silmad, miks midagi ette ei võetud? Mõelgem natuke sellele, kas ikka maksab seda “ja mis siis”-hoiakut õigustada.

Tagasi üles