“Kes toidab lasteaedu ja koole ja muuhulgas vallavalitsust, kui ettevõtjad oma poed kinni panevad?” küsib muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.
ERKI AAVIK: Kuressaare umbkotid ehk Tatikad ja Vesipruulid
Andres Maimik seletas kunagi ajalehe kaudu, et umbkotid on need, “… kes asuvad väga entusiastlikult mingit asja ajama, kuid siis erinevatel põhjustel omadega rappa jooksevad. See olukord on siis umbkott ja need isikud ongi umbkotid. Vastavaid isikuid askeldab päriselus ringi üsna suurel hulgal.”.”
Selle tähelepaneku saatis mulle üks Kuressaare kesklinnas tegutsev ettevõtja. Ma tunnen teda. Ta on väga tark (üksiti nii haritud, erudeeritud kui ka elu-) ja kogenud inimene, samuti väga kannatlik ja mõistev. Kui tema juba võttis vaevaks, siis on tõsi taga. Ja ongi! Ega’s muidu Eesti kõigi aegade kõige magusamal majanduslikul ajajärgul, kevadsuvel, mil saame teateid üha kasvavast praamireisijate hulgast, ei kuuleks me ka teateid Kuressaare kesklinnas lõpetatavatest äridest. Mõnest loeme lehest, teistest kuuleme otse ettevõtjailt või tõesti usaldusväärseist allikaist. Kuuldustest kõnelemata.
Supisabasse seisma?
Aga kes toidab lasteaedu ja koole ja muuhulgas vallavalitsust, kui ettevõtjad oma poed kinni panevad?! Majandus, maksud ja ärikeskkond ei ole nii lihtne, kui see ametnikule või sama targale poetagusele filosoofile paistab (tõsi, poe taga pole neid tegelasi enam palju ja nüüd võtavad nad sagedasti sõna ajalehe kommentaariumis).
Kui kuri saatus on kellegi oma sõbraks valinud – näiteks meie Kuressaare narrid ja narrikesed –, siis ei ole pääsu, tuleb endale jõukohane, lihtsam tegevus leida.”
Kui toidu- ja majutuskohad sel suvel ka mõne penni rohkem teenivad, siis ärikogukonna teljeks on ikkagi need, kes suudavad end elus hoida aastaringselt. Kui selliste hulk langeb alla kriitilise piiri, siis on meie Läänemere pärl, meie suurim saar koos oma pealinnaga supisabas. Kes ei usu, tudeerigu pisut või – veel parem – käigu sellistes paikades, kus tegutsebki ainult hooajaline majandamine. Neid kohti on ja seal elavad ka inimesed, kuid see erineb püsiasustusest olulisel määral.
Ma ei pidanud olukorda veel kriitiliseks, kuid kuuldes vallaametnike juttu kesklinna liiklusele sulgemisest, näen mureks põhjust küll.
Kas Kuressaare kesklinnas on olnud olemuslik konflikt jalakäijate ja muu liikluse vahel?
Ah, ei mäleta, sest nii kaua on kesklinn juba remondis olnud...
Reisige ja vaadelge!
Jällegi soovitus: kui mõistus ei võta, kuidas selliseid asju analüüsida, siis reisige natuke (selle kulu kannab Saaremaa valla maksumaksja meelsasti, kui nähtust-kogetust ka kasu on) ja vaadake, millised on jalakäijate piirkonnad turismilinnades. Vaadelge, püüdke mõista, arvutage ja analüüsige ning kui ei oska, tellige neilt, kes oskavad. Ja siis otsustage, kas praeguses paanikaeelses olukorras väljakuulutatud jalakäijate kesklinna kava on tõsiselt võetav või ikkagi läbinähtavalt soov oma läbikukkumist abitult ja naeruväärselt õigustada või varjata.
Kui Maimiku nimetusest ja selle sõnaseletusest väheks jääb, siis pöördugem oma klassikute poole. Eduard Bornhöhe avaldas juba 1892. aastal loo “Tallinna narrid ja narrikesed”. Praegu on “ruulimas” põlvkonnad, kelle hulgas on aktiviste, kes pole tingimata kuigi palju raamatuid lugenud, kuid neile pakub asja kohta teavet Ago-Endrik Kerge lavastus (1982) “Kuulsuse narrid”, mida ETV oma arhiivist minu teada vaadata lubab. Selles loos on mäletatavasti kolm tegelast: leiutaja Jaan Tatikas, luuletaja Saalomon Vesipruul ja... kuri saatus. Kui kuri saatus on kellegi oma sõbraks valinud – näiteks meie Kuressaare narrid ja narrikesed –, siis ei ole pääsu, tuleb endale jõukohane, lihtsam tegevus leida.
Kui mõnda aega oli kannatliku loomuga saarlastele võimalik veel valetada, et kogu selle kesklinna ja eks ka muude jamade süüdlaseks on kuri saatus, siis nüüd, pärast viimaseid avaldusi ja uhkeid esinemisi on aeg otsustada, kas olla klassikalised narrid ja narrikesed või uuema aja mütoloogiast tuntud umbkotid.