Keegi ei lähe metsa, et eksida

Mets. Foto on illustratiivne.

FOTO: unsplash.com

“Enamusel inimestest ei ole metsa minnes mõtteski ära eksida ning seetõttu on neil kaasas ainult tarvilikud asjad selleks tegevuseks, mida sinna tegema minnakse,” tõdeb sihtasutuse Kadunud juhatuse esimees Aare Rüütel. “Mis aga aitaks teid leida siis, kui teil pole helkurvesti ega laetud akuga telefoni?”

Sõidan ühest metsast teise viival teel ja mis ma näen – kaks inimest laigulises, tee ääres, mõlemal noad ja ühel suur korv. Sõidan edasi. Ise mõtlen, et tegelikult tahaks tagasi minna. 

Enesekindlusest ei piisa

Pööran auto ümber. Peatun nende juures, tulen välja ja küsin: “Kas planeerite metsa ka minna?”

Naine, väiksema noaga, takseerib mind kahtlaselt. Aga minu naeratus ületab silla. Mees naeratab vastu (võib ka olla sellest, et tema nuga on suurem) ja sõnab, et oli jah selline mõte. 

Tutvustan ennast, et olen inimeste otsingutega tegelevast sihtasutusest Kadunud. Ka naise pilk leebub. Räägime juttu sellest, kui palju praegu metsas kadunud inimesi on ja et sotsiaalmeedias juba “tärkavad” igasugused seenefotod. 

Mees ütleb, et nemad oskavad metsast välja tulla. Saan aru, et neil on eksimise vastu kaasas vaid üks varustus – enesekindlus.

Selle jutu jätkuks tahan teiega, sõbrad, jagada just sellele näitele kohast mõtet. 

Ega enamusel ju ole metsa minnes mõtteski ära eksida ning seetõttu on neil kaasas ainult tarvilikud asjad selleks tegevuseks, mida sinna tegema minnakse – marjule, seenele, pildistama vms. 

Kui teil ei ole tõepoolest midagi kaasas, mis aitaks teid leida – ei helkurvesti ega laetud akuga mobiiltelefoni –, mida siis selle juures ikkagi teha võib, et teid ei tuleks SA Kadunud OPEROG otsingugrupil hiljem kilomeetrite viisi otsida, kui siiski juhtub, et ära eksite?

Kaks väga olulist asja!

Esimene asi. Jätke endast kiri, milles on teie täisnimi, kontakttelefon, milliselt teepoolelt te sisse läksite ja mis kell tagasi olete, lisades, et kui see kiri on pärast seda kellaaega veel alles, siis palute ennast otsima hakata. See on lihtne, vaja läheb tükk paberit ja kirjutusvahendit. 

Jätke see auto armatuurlauale või sellele poolele teeserva, kust te metsa sisse lähete ja kuhu te teete teise asja: kolm ühesugust märki (okstest, kividest vms), mille järgi teid on hiljem lihtne metsas ka otsida. Sest kui te olete eksinud ja otsustate liikuda, siis tuleb teil aeg-ajalt teha teerajale ka sama kolme märki, mis annab otsijatele õige suuna. Samuti on oluline teha lagedale kohale kolm suurt märki, et neid ülevalt õhust näha oleks – see annab meile samuti teie otsimise piirkonna. See on lihtne, ei vaja mingit erivarustust, piisab enesekindlusest ja töötab hästi siis, kui te teete kohe alguses need kaks asja ära. 

Seene- või marjakorvi tõttu rõõmsale meelele vaatamata palun teil mitte unustada enne koju tagasisõitu oma kiri ja tee äärde jäetud märgid ära võtta!

Jagage seda infot oma vanematele ja kõigile sugulastele, kes ei saa ilma, kui peavad kõiksugu häid asju metsas ja rabas korjamas käima. Tehke nii ja me leiame teid elusalt. Olge hoitud!

Tagasi üles