INTERVJUU: Bravuuritar Anu Saagim tunneb Saaremaaga seotud verekutset

Karoliina Tammel
Copy
HEAD TÜDRUKUD NII EI TEE: Oma tuuriga Kuressaarde põiganud (vasakult) Kethi Uibomägi, Anu Saagim ja Reet Härmat.
HEAD TÜDRUKUD NII EI TEE: Oma tuuriga Kuressaarde põiganud (vasakult) Kethi Uibomägi, Anu Saagim ja Reet Härmat. Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

Kolm kaunist naist, Saaremaa juurtega Anu Saagim, Reet Härmat ja Setomaalt pärit Kethi Uibomägi pidasid Kuressaares maha särtsaka vestlusõhtu “Head tüdrukud nii ei tee”. Rääkisime Anu ja Reeduga sellest, kuidas naistest järsku stand-up-koomikud said ja milline on nende suhe Saaremaaga.

Kuidas te Saaremaaga seotud olete?

Anu Saagim: Ma olen isa poolt saarlane. Selles peres on mul selliseid inimesi, kes on hästi toredad ja nad väga meeldivad mulle. Olen tohutult uhke, et mul on sellist saare verd sees, minu meelest nii ägedad naised tulevad Saaremaalt. Ma olen kuidagi juurtega hästi Saaremaaga seotud. Käisin siit korra läbi ja ei saanud siit enam ära, ma tundsin, et mul on mingisugune verekutse. Hästi kummaline. Aga ma tunnen ennast siin suurepäraselt.

Reet Härmat: Minu suguvõsa on hästi suur, saarlane olen ema kaudu. 1745. aastal tuli siia Torrese-nimeline Hispaaniast pärit meremees, kellest sai minu vaarisa. Mu emapoolne suguvõsa on hästi temperamentne, tumedate silmade ja juustega. Palju siin neid puhtaid saarlasi ikka on! Siin on laevu karile jooksnud ju kogu aeg. Siin on seda segatud verd ja ma arvan, et sellest see saare naise kangus ja karastus.

Palju siin neid puhtaid saarlasi ikka on! Siin on laevu karile jooksnud kogu aeg.” - Reet Härmat

Kust tuli mõte hakata sellise vestlusõhtuga mööda Eestit käima?

Anu Saagim: Stand-up-koomikuid-naisterahvaid on tõeliselt vähe. Alguses ma ei sattunud sellest eriti suurde vaimustusse, et kas ma tahan rääkida kõikidest oma meestest, mis ma nendega teinud olen ja palju mul neid olnud on. Tundub küll, et ma teen mida iganes, aga päris nii see ikka pole, ma ikka üsna palju kaalun ja olen selline pragmaatik. Reet oli meie ametlik meikar ja siis juhtus selline asi, et meil kukkus üks inimene ära. Meil oli imeline õhtu ühes restoranis ja seal istus Reet, kes oli natuke veini joonud ja ütles pidevalt vahele, et oot-oot, mul on ka üks lugu rääkida. Ma sikutasin Reedu lavale ja ütlesin, et nüüd aitab, tule räägi oma parimad lood ära. See oli nagu värske tuuleõhk.

Reet Härmat: Mulle tõesti meeldib rääkida ja enda kulul natuke nalja teha. Ma räägin endast asju, mis on võib-olla piinlikud, aga mu meelest see on lahe. Võib-olla see on hispaania temperament, mis meil ema poolt Saaremaa sugupuus on, ja tänu sellele oleme rohkem avatud. Mind on peetud ka venelaseks, sest olen teistmoodi temperamendiga, aga saarlased ongi selline segu natuke. Ja nad võivad olla vägagi artistlikud, sest nad ei hoia midagi tagasi.

Kui keeruline on neid isiklikke lugusid rääkida?

Anu Saagim: Meil on muidugi mingid välised mõjutavad faktorid, oma koduste ja lähedaste või sõprade-tuttavate juures samu lugusid rääkida ei olegi nii lihtne. Sa võid rääkida, et see on etendus ja teater ning me võimendame neid lugusid. Aga eks see ikka jääb kripeldama. Tartu etendusel oli meil väga palju mehi. See oli hoopis teistmoodi, mehed olid väga solvunud, et miks te ikkagi mehi nõnda maha teete ja alandate. Me polnud sellega arvestanud, sest tavaliselt räägime naistele ja see on loonud sellise turvalise keskkonna. 

Foto: Kristina Kretova/Saarte Hääl

Miks selline vestlusõhtu üldse vajalik on? 

Anu Saagim: Kui oleme mingitel valusatel suhteteemadel rääkinud, valitseb saalis haudvaikus. Ja sa näed, et inimesi see päriselt ka huvitab. Ma arvan, et me teeme sellist psühhoteraapiat ka natukene. Et inimesed saaksid sealt mingi lahenduse või vastuse, et me lihtsalt ei pläkuta laval. Ma arvan, et need lood ravivad meid ennast ka ja me saame mingisuguse puhastuse neid lugusid rääkides.

Reet Härmat: Võib tunduda, et me Anuga oleme nagu sukk ja saabas, aga ma ei teadnud neid asju varem, mis ma etendustest teada olen saanud tema kohta. 

Hingeteemad jäävad teinekord vesteldes natuke kõrvale. Eelmisel etendusel siinsamas Saaremaal tuli mu juurde üks neiu, keda ma teadsin, ja ta ütles, et tundis nii paljudes situatsioonides end ära. Ei ole nii, et Anu Saagim on kuskil kõrgel ja siis on teised naised, vaid me kõik oleme inimesed ja kõigil juhtub mingeid asju.

Kas teil on Saaremaal mingi lemmikkoht ka?

Anu Saagim: Seesama koht, kus ma olen, ehk siis Liigalaskma küla. Orissaare kant on mulle hästi oluline paik ja ma tunnen end erakordselt hästi siin. Tõenäoliselt, kui ma kunagi olen vanamutt, siis ma tulen ilmselt elama Saaremaale. 

Mu laps on siin üles kasvanud, ta on terve lapsepõlve Saaremaaga seotud olnud. Vahepeal, kui ma mõtlesin, et ma ei jaksa seda kohta siin hallata ja järsku peaks loobuma, siis ei tulnud see kõne allagi. Minu meelest saarlased pole nagu üldse eestlased.

Kui ma kunagi olen vanamutt, siis ma tulen ilmselt elama Saaremaale.” - Anu Saagim

Reet Härmat: Nasva on minu lemmikkoht, seal on minu vanematekodu. Mina kasvasin täiesti maal, kogu aeg solberdasin siin jões. Selline loodusekeskne elu on hästi karastav ja see, et sa peadki tööd tegema. 

Ma muretsen natuke tänapäeva laste pärast, et neil ei ole seda töökasvatust enam. Sellepärast me oleme Anuga Roheliste erakonnas ka, et see looduseteema on nii hinges. Võib-olla me tundume väga materiaalsed ja sellised tilulilu-väärtustega, aga see ei tähenda midagi, oluline on ikkagi see, et sa sööd tervislikku toitu, elad heas keskkonnas ja hoiad seda loodust, mis sinu ümber on.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles