KÕNE IFFILE: Hakka või uskumatut uskuma!

Kummitus

FOTO: blogspot.com.

"Maailmas leidub väga palju seletamatut," leiab saarlasest laulja Ivo Linna. "Olen kaugel sellest, et eitada kõike, mis tundub kummaline ja üleloomulik."

Mina ei ole nende inimeste hulgast, kes ütlevad, et midagi sellist, nagu kummitused, vaimud, kaitseinglid või ufod, pole olemas. Me lihtsalt ei tea, mis asi see maailm üldse on. Olen vaadanud populaarteaduslikke dokfilme igasugustest kivist raiutud mälestistest, mille vanust ei teata. Me ei tea näiteks sedagi, kes ikkagi püramiidid ehitas.

Maailmas leidub väga palju seletamatut. Usun, et me ei tea meid ümbritsevatest paralleelmaailmadest suurt midagi. Kas on olemas "väravad", mille kaudu saaks minna teise mõõtmesse, teise aega? Väidetavalt on need ju olemas. Läbi ajaloo on olnud väga palju kummalisi juhtumeid, kus ühte aega ilmub keegi, kes on teistmoodi riides, kes räägib teist keelt, kes teab teisi asju. Selliseid seletamatuid asju mina ei eita.

Võib-olla on need tõesti esivanemate hinged, kes seal liiguvad?

Ma ise olen kogenud paari kummalist nähtust. Kunagi tulime Rock Hoteliga – see võis olla aastal 1979 – Tartust ühelt kontserdilt. Enne Põltsamaa risti jõudmist jäi meie täiesti uus Žiguli järsku seisma. Ronisime autost välja, kontrollisime – kõik tundus olevat korras. Siis nägime täiesti selges taevas üht ümmargust, kuust suuremat, aga hõredama helendusega kera.

Sellest kerast läks üles Linnuteeni peenike kiir. Vaatasime seda asja paarkümmend minutit, kuni see nähtus hakkas taanduma: kiir läks ülespoole, kera või valguslaik – tont seda teab, mis ta siis oli – läks aga nagu tahapoole. Pärast seda käivitus auto nii, nagu poleks midagi juhtunud. Sõitsime Tallinna.

Selgus, et meie bassimängija uhke Jaapanis toodetud käekell oli miskipärast seisma jäänud. Kui ta kellassepa juurde läks, ütles see, et kell on saanud mõne haamriga hirmsa paugu või väga tugevat magnetit. Vaat selline juhus – seletada võimatu. 

Olen näinud Saaremaal ja Muhus muru sisse tekkinud ringe. Sümmeetrilisi – nii, nagu oleks seal keegi maandunud. Kuidas sellised ringid tekivad, ma ei kujuta ette. Neid on maailmas ju palju olnud. 

Ma ise ei ole näinud ühtegi kummitust, aga usun nende inimeste jutte, kellel ei ole põhjust ega soovi valetada ega end upitada. 

Olen kottpimedas käinud ringi Kuressaare lossis ja sattunud ka surnuaedadesse, aga ühtki vaimu ma seal näinud-kuulnud ei ole. Aeg-ajalt kuulen oma vanas Muhu tares, et midagi naksub, saan aru, et puu mängib ilmastiku käes. Mõnikord kostab ka hääli, millele ma põhjendust leida ei oska. Võib-olla on need tõesti esivanemate hinged, kes seal liiguvad? Alati, kui on hingedepäev, panen rehe alla ka neile natuke süüa, et nad saaksid rahu.

Mõnikord on mingisugune eelaimus hoidnud mind tegemast valesid otsuseid. Mingi seletamatu hääl kusagil teadvuses ütleb: "Ära nii talita. Vali vasak (või parem) tee, ära otse mine."

Kui rääkida tervendajatest ja ennustajatest, siis igal elualal leidub soolapuhujaid ja šarlatane, osava suuvärgiga tegelasi, kellest suurt abi ei ole. On ka neid, keda võib uskuda. 

Minule ütles üks ennustaja kord: sina saad maailmas väga palju ringi liikuda. Sügaval nõukogude ajal tundus see ennustus utoopiline – tollal välismaale saada oli ju väga raske. Nüüdseks olen aga väga palju reisinud ja kui mul oleks olnud võimalik kõik pakkumised vastu võtta, mitu korda rohkemgi. Nii et hakka või uskuma! 

Legendaarse Vigala Sassiga olen minagi kohtunud. Ma ei tea, mida ta minu küljes nägi või ei näinud, aga tema ütles mu tervise kohta mulle üheainsa lause: "Sinuga on kõik korras."

Mina leian, et kes tahab, see uskugu ametlikku meditsiini, tervendajatesse või maarohtudesse. Kui inimene usub, siis võib ka paljas vesi imet teha.

Tagasi üles