SUUR MAA, SUURED ASJAD: Isikud tulevad ja lähevad, idealism jääb

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Viimastel nädalatel on varjusurmas sisepoliitika jälle püünele pääsenud ja pakub avalikuks aruteluks jutuainet. Sisulist juttu on kahjuks vähem kui fassaadi ja kindlasti küsib varsti keegi, kas see oligi tagatubade eesmärk.

Riigikokku jõudis aasta olulisim eelnõu ehk siis 2020. aasta riigieelarve eelnõu, läbis kolmapäeval esimese lugemise. Samuti sai selgeks, et viis aastat laagerdunud apteegireform lendas ilma maitsmata prügikasti. Mõned kartsid mürgitust ja kuulutasid hukku ja häda. Need, kes on alati olnud selle marinaadi vastu, õhutavad niisuguseid jutte loomulikult hea meelega.

Avalikkus teab ka, et ettevõtja Ivar Vendelin, teise ettevõtja Margus Linnamäe äripartner, annetas vahetult enne reformi pidurdamist Keskerakonnale 100 000 eurot. Selle sama Linnamäe, kelle ravimite hulgi- ja jaeäri reform kindlasti kõige enam puudutama pidi. Annetuses pole midagi keelatut, aga kõrvalt vaadates jääb mulje, et Keskerakonna esimees ja peaminister Jüri Ratas sai soodsalt kallist palsamit, leevendamaks pisutki kannatusi, mida tal tuleb oma teise valitsuse püstipüsimise nimel taluda.

Linnamäe kuulub Isamaa ridadesse ja toetab oma koduerakonda. Isamaa tahab oma lubadused täita, näiteks pensioni teise samba reformi ära teha. See õnnestub kõige hõlpsamini praeguses võimuliidus, seega peab koalitsioon igal juhul koos seisma. Politoloog Tõnis Saarts, keda sel nädalal Äripäeva raadio hommikuprogrammis küsitlesin, arvas, et kui suured asjad ära tehakse ja pöördumatult käima lükatakse, kaob ka huvi valitsust senises koosseisus pidada.

Kuid poliitika on juba kord niisugune, et persoonide küsimused osutuvad tähtsamateks kui reformid. Valitsust kokku pannes rõhutatakse alati, et ministrite nimed on see viimane asi, mis lauda tuleb. Tühi jutt! Nimed, need avalikud tegelased, kes ideid rahvale selgitama peavad ning koguma isiklikku poliitilist kapitali järgmisi valimisi silmas pidades, on loomulikult tähtsaim.

EKRE peab selles valitsuses täitma ära väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri koha. Esimene valik Marti Kuusik peab perevägivalla loo pärast kohut käima, teine valik – Kert Kingo – oli hädas oma ülesannete täitmisega, suhtlemisega ja jäi lõpuks vahele valega riigikogu ees. Tänu Kingo skandaalile ei tea avalikkus esialgu suuremat riigieelarve käekäigust ega sellestki, mis apteekide korralduses nüüd ikkagi tegema hakatakse. Lavastus või mitte, aga nii see on – tähelepanu hajus. Lisaks tuli välja, et Lavly Perling ei saa jätkata novembrist riigi peaprokurörina. EKRE-l on siiski keeruline näidata seda oma töövõiduna, sest Kingo ministriaja lõpp, õieti kogu ametiaeg, oli midagi sellist, mille tahaks kiiresti unustada. Piinlik.

Alati kui poliitiline võitlus (kasvõi läbi õhtuste teleuudiste) meie ellu poeb, tekib üsna ebameeldiv tunne. Ent valitsused ja isikud tulevad ja lähevad, igale mõjule on vastumõju. Vabaerakond kõigub elu ja surma piiril. Liikmeid on alles pisut enam seaduses nõutud poolest tuhandest. See erakond loodi viis aastat tagasi nelja suurema erakonna toonase ülemvõimu kõigutamiseks ja demokraatia andis võimaluse idealistidel, nagu nad end ise nimetasid, poliitikat muuta. 

Ma arvan, see mõju oli kokkuvõttes Eestile väga oluline. Ja idealism pole kuhugi kadunud, vaid otsib ja leiab uusi võimalusi esile kerkida. Peaasi, et demokraatia kestaks.

Tagasi üles