JUHTKIRI: Nigela palga kiuste

Palk.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kuigi keskmine palk on üksnes statistiline näitaja, kipuvad palgasaajad just selle järgi oma töötasu suurust mõõtma. Ning nurinat, et "minu palk küll keskmiseni ei küündi", on vist igaüks kuulnud. Paljud ehk isegi niimoodi nurisenud.

Ehkki see paljuräägitud keskmine on Saare maakonnas mullusest kröömike suurem, peame siiski leppima tõsiasjaga, et saarlaste palganumber on nirum kui enamikul teistel. Tagantpoolt kolmas koht maakondade edetabelis pole küll selline näitaja, mille üle uhkust tunda. Kui ei meeldi, võib ju mujale minna – kah tõsi. Pealinnas on töökohtade valik palju suurem ja palgad kopsakamad.

On neid, kes lähevadki parema töö ja kopsakama tasu ootuses mandrile. Või piiri taha. Samas on neid, kes jäävad. Osa sellepärast, et ei saa minna, osa sellepärast, et ei taha. Ei taha, sest peavad saart endale sobivamaks keskkonnaks. Kohaks, kus elavad lahked ja hoolivad inimesed – sellised, kes ulatavad abikäe siis, kui keegi seda vajab. Mis sellest, et aitajal endalgi pole ehk kerge hakkama saada. Näiteid inimeste südameheadusest pole vaja kaugelt otsida. Just äsja sai valmis Saaremaa invaühingu uus pliit ja soemüür. Lahkete inimeste abiga.

Tagasi üles