/nginx/o/2019/02/22/12127714t1h2e03.jpg)
"Pärast laupäeval juhtunud traagilist liiklusõnnetust on sotsiaalmeedias palju arutatud selle üle, et vahest on meie õigussüsteem liiga leebe. Mina leian aga, et õigussüsteem sajaprotsendilist turvalisust garanteerida kindlasti ei saa," ütleb riigikogu liige, endine politseiprefekt ja siseminister Kalle Laanet.
Saare maakonnas nii traagilist liiklusõnnetust, kus kurjategija käe läbi oleks hukkunud korraga kolme põlvkonna esindajad, ma ei mäleta.
Miks sellised õnnetused juhtuvad – selle taga on inimesed. Liikluses on põhifaktor ju ikkagi see, kes asub rooli ja istme vahel.
See, kui ehitaksime üles totaalse jälgimis- või kontrollsüsteemi – mis on vastuolus meie demokraatliku õigusruumiga –, ei suuda ikkagi tagada iga inimese täielikku turvalisust.
Senikaua kui inimesed ei võta hoiakut, et me ei tolereeri alkoholijoobes juhtimist – olgu see juht meie lähedane või kes iganes –, ei ole suuri muutusi oodata.
Kes näeb, et joobes inimene autorooli istub, peab püüdma ise sekkuda või teatama sellisest juhist politseile. See on kõige tähtsam. Ei tohi võtta seisukohta, et mis ma ikka teha saan. Alati saab midagi teha.
Järgmine asi, mis on minu hinnangul oluline: õigussüsteem koos meditsiinivaldkonnaga peab selgitama, milliste mõjutusvahenditega – kaasa arvatud karistus kui mõjutusvahend – saab rikkujat niimoodi mõjutada, et ta käituks tulevikus õiguspäraselt. Tuleb hinnata rikkuja varasemat käitumist ja rikkumise sisu, et karistus täidaks oma eesmärki.
Kui inimese varasem käitumine viitab sellele, et ta sülitab ühiskonna normidele ja inimeste turvalisusele, tuleks talle määrata eluaegne juhtimiskeeld, mis on erakordne meede. Niisugune keeld, tõsi, ei taga automaatselt seda, et padurikkuja rooli ei istu, kuid vähemalt ei ole tal selleks õigust.
Minu arvates võiksid need kolm punkti koosmõjus olukorda muuta. Paraku aga ei garanteeri need sajaprotsendilist turvalisust.
Praeguse karistusseadustiku järgi võib sellise liiklusõnnetuse põhjustajat, nagu laupäeval Saaremaal juhtus, oodata kolm kuni kaksteist aastat reaalset vanglakaristust. Me ei tea, kas vangla-aastad sellist kurjategijat muudavad. Kui vaatame tema varasemat käitumist, siis on ta sarnaseid rikkumisi varemgi toime pannud – autot joobes juhtinud ja politsei eest ära sõitnud. Nüüd istus ta taas rooli ning milleni see viis – ränga kuriteoni.
Vangistust saab vaadata mitmes kontekstis. Üks pool on karistus, seotud ühiskonna õiglustundega. Teine pool on aga see, kuidas saaks inimest mõjutada õiguskuulekalt käituma.
Eesmärk ei ole ju ainult karistada, vaid mõjutada inimest ümber kasvama, oma elustiili muutma. Käituma nii, et kõigil teistel ümberringi ja tal endal oleks turvaline. See ongi kõige olulisem – võtmekoht nii õigussüsteemi kui ka meditsiinisüsteemi jaoks. Paljudel puhkudel saab meditsiin olla suureks abiks.