Ei läinud meil korda ei kanarbikuvälu ega vesiroose pildile jäädvustada. Sügisel magasime õige aja maha – kanarbikul oli mullu õitsemisega ülikiire ning septembri alguseks oli suur osa õieilust juba möödapääsmatult minevikuks saanud. Siis hakkasime lund ootama, aga seda ei olnud ega tulnud (vist ei tulegi). Vesiroosidel läheb veel päris hulk aega, enne kui neid tiigiveel imetleda saab.

Tellijale

On nagu on. Tiia Leppiku ja Johannes Kaju kodu (Mändjala) Keskranna metsa vahel näeb kena välja ka ilma kanarbiku ja lumeta.

“Umbes viis aastat oleme siin olnud,” alustab Tiia ajaloolise ülevaatega. “Kuressaare on väga ilus linn, aga elus peab tasakaal olema. Olen nelikümmend aastat olnud linnainimene. Mul polnud ka maa-vanaema. Siin panin esimest korda kasvuhoonesse tomateid ja kurke maha. Sõprade käest küsisin, kuidas see käib. Ikka katse-eksituse meetodil… Ei, ma olen ikka igal aastal midagi saanud,” tunneb Tiia oma aianduslike katsetuste üle uhkust, aga lisab, et “ma võiks palju tublim olla”.