Kui Levala külamammi tuli kurtma, et kaks utte on karjamaalt kadunud, ei osanud miilitsad selles karmi kuritegu kahtlustada. Kuid lambaid hakkas kaotsi minema üha sagedamini.

Tellijale

Suveürituste kohal hõljunud lambašašlõki hõng andis aimu nii mõnegi kadunud voonakese saatusest. Nõnda lõhnas kapitalism: hangi nii odavalt, kui vähegi saad, müü nii kallilt, kui võimalik.

1990. aastal sai IME Eestis teoks. Isemajandav Eesti, kooperatiivid ja ühisfirmad, ohjeldamatu šašlõkisussutamine ning suhkruvatimöll. 

Möödus veel mõni aasta, Saaremaale pääsemiseks polnud enam vaja piirivalve luba ning seni tavalisele 67 kuriteole tuli aastas 500 lisaks. "Rahvusriietuseks" said dressid ja nahktagi. Siilisoeng lisas usutavust kappidele, kes tahtsid päris maffiamehe mõõtu välja anda. 

Neil, kes päriselt pahad poisid, tuli tõenäoliselt tegemist teha pika ja kõhna erariietes miilitsamehe Raiga Antsuga. Kolm kümnendit tagasi oli Ants tippvõmm, õppinud kriminaaljälituse oskusi neli aastat Venemaal, Siberi kinnise sõjaväelinna Omski eliitkoolis. 

Üks Siberis õpitud tarkusi oli oskus ideoloogilisest plögast mööda vaadata ja oma peaga mõelda, ütleb Ants Raik. Mitmed olulised teadmised maailmaasjade kohta said selgeks alles kümmekond aastat hiljem. 

Eesti Televisioon hakkas 1984. aastal näitama Rein Järliku saatesarja "Surma ei otsinud keegi". Palju räägiti metsavendadest ja hoopis teises valguses kui senises ajalookäsitluses, meenutab Ants Raik. "Nad olid seni olnud ju ainult pahad ja nüüd tuli välja, et terve mu lapsepõlv oli valet täis!"