TOM RÜÜTEL ⟩ Võisteldes iseendaga

www.tomka.ee blogi

FOTO: Kuvatõmmis

“Lastevanematel, õpetajatel, treeneritel, ühiskonnal tuleb leida viise, et noored iseendaga võistlema saada,” kirjutab liikumispuudega saarlane Tom Rüütel. “Lahendus ei ole kindlasti vabastuste hankimine ning tulemuste peitmise näol vabanduste leidmine.”

Tom Rüütel

FOTO: Erakogu

Teemad nagu laste liikumine või see, et meie noored on ülekaalulisemad kui kunagi varem, ei aegu tegelikult kunagi. Samal ajal kui kõiksugu spordiklubisid ehitatakse järjest juurde ning “fit” olla on popp.

Palju räägitakse sellest, et igasugused pingeread spordiüritustel jms tekitavad lastele või siis vanematele stressi. Siin jälle tekib mul küsimus, kuidas siis igasügisene eliitkoolitrall seda ei tekita?

Mullu oktoobris tõstatus teema, kus õiguskantslerini jõudis kaebus lastevanematelt, et spordipäeva tulemuste avaldamine üldmeilis tekitab stressi just nendele lastele ja ka nende vanematele, kes on kaugushüppes või mõnes jooksus viimased. Oli ka psühholooge, kes nõustusid, öeldes, et igasugune pingeritta seadmine tekitab stressi, alaväärsuskomplekse ja pigem viha selle tegevuse vastu. Lisaks on ka rahvastepall ühtäkki mäng, mis õhutab kiusamisele ja vägivallale.

Platsis ja platsil

Ma ei ole sporditeadlane ega toitumisnõustaja ning kaugeltki ka psühholoog mitte. Samuti ei ole ma lapsevanem. Küll aga olen ma praktik, kes nii mõnigi kord jäi rahvastepallis ainsana oma meeskonnast väljakule, sest need, kes palle püüdsid, võtsid suuremaid riske, nii pillatigi pall maha vms. 

Võis ju ka olla, et kaaslased säästsid mind ega pommitanud esimeste seas välja. Küll aga pommitati mind selles “äärmiselt vägivaldses” mängus lõpuks ikkagi välja, sest palli ma püüda ei saanud ning mäng tuli ära lõpetada. Ja see oli fun ning füüsiliselt arendav. Ka järgmises mängus olin ma platsis ja platsil. Oli selleks siis jalgpall või koguni korvpall. 

Tõsi, viimases oli minu kasutegur ilmselt nullilähedane, kui mitte arvestada väiksemat sorti vastasmängija takistamise võimet. Jalgpallis olin aga vasaku kaitsja rollis kehalise kasvatuse tunnis pidevalt platsil. 

Osalesin ka ilmselt kõige nõrgema lülina klassidevahelistes mõõduvõtmistes. Kui asi läks hapuks, siis vahetati mind võimalusel välja. Samas ei kuulnud ma kordagi, et näe, Tom on ka mängus, nüüd on võit kindel.

Kui vanemad ja jõulisemad inimesed olid mängus, siis teinekord öeldi, et “Vaadake, et teda pikali ei jookse!”. Siis tuligi end eelarvamuste vastu tõestada ning edaspidi oli mängu saamine kergem ja kommentaare ei tulnud. Nii nagu elus ka praegugi tuleb teinekord ennast liikumispuude tõttu teistest rohkem tõestada.

“Nii paljud asjad on meie endi kätes, jalgades ja eelkõige peas. Olgu selleks mõni sõltuvus, terviseprobleem või liigsuur kehakaal.”

 - Tom Rüütel

Jooksmine on minu jaoks üks tüütuim ja füüsiliselt kõige koormavam ala. Samas on see minu lemmikala ning usun, et jooksmine võimete piiril ja pisut üle selle on liikumisaparaadile ülikasulik. Jooksnud olen ma ju lapsest peale ning õues mängides lapsed ju enamasti jooksevadki. Olgu selleks Tuki-tuki, Mädamuna, Ruut või niisama lasteaias paviljonide ja liivakastide vahel lustimine. Ja kukkumisi tuli nii käies kui ka joostes kõvasti ette. 

Eks see kõnnimuster oli mul siis, nagu ta oli ja on praegugi üpriski ebatavaline. Samas üha enam liikudes tasakaal, rüht ja jõudlus paranevad. See ei tähenda, et kukkumisi ette ei tulnud. Kõvasti tuli ja tuleb ka praegu. Teinekord kaasnevad ka lühi- või pikaajalisemad traumad.  

Sport annab eduelamusi

Nagu arvata võib, olin ka jooksualadel nii lasteaias kui ka koolis viimane. Oli selleks siis 60 m jooks, Cooperi test või ka pikemad jooksud. Minu aeg läks aga alati kirja ning mul oli võrdluspunkt. Arvestades seda, et koolis oli mul tegelikult kehalisest arstlik vabastus, siis kiidan väga õpetajaid ja treenereid, kes minuga tegelenud on. Ilma spordipisikuta oleks palju keerulisem olnud hakkama saada.

Ajale tagasi vaadates näen muidugi arengukohti. Täiesti oma kogemuse pealt. Näiteks seda, et millalgi teismeeas ei olnud mul väga isu kehalises kasvatuses käia. Siis oleks võinud mulle vabalt ka märkusi teha. Mul on hea meel, et õpetaja küsis, et mis toimub. Viilimine oli üsnagi minimaalne. Aga aeg oli selline ning erivajadusega õpilased koolisüsteemis oli täiesti uus teema. 

Sport kaasamise ja rehabiliteerimise meetodina on asendamatu, sest lisaks sellele, et sporditakse teiste inimestega koos või siis vähemalt ühises ruumis, on sport see, mis annab eduelamusi. Sport aitab vaimsetest pingetest vabaneda ning liikumine aitab tervise korras hoida. Täna, kui jooksmas käin ning satun mõningate sportivate noortega kokku, siis saan ikka ettepanekuid võidu teha. Olen ikka öelnud: “Olgu, teeme! Aga palju? Sada meetrit, kilomeetri, kolm, viis?”

Lõppkokkuvõttes ei võistle me siin elus tavainimestena ei kellegi muu kui iseendaga. Nii paljud asjad on meie endi kätes, jalgades ja eelkõige peas. Olgu selleks mõni sõltuvus, terviseprobleem või liigsuur kehakaal. Kõik algab meist endist. Noorele inimesele pole see aga nii lihtsasti arusaadav. 

Lastevanematel, õpetajatel, treeneritel, ühiskonnal tuleb leida viise, et noored iseendaga võistlema saada. Ja lahendus ei ole kindlasti vabastuste hankimine, tulemuste peitmise näol vabanduste leidmine. Tulevikus ei peida selle täna teismelise noore inimese tulemusi mitte keegi. Iga tulemuse saab tööga paremaks ning lisaks paremale ajale on suurem tulemus ju paremas enesetundes.

Ilmus Tom Rüütli blogis www.tomka.ee

Tagasi üles