NEEME KORV ⟩ Kes meist (ei) unistaks autost?

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Kindlasti leidub lehelugejate seas neid, kes mäletavad seda 1980-ndate telereklaami: “Milleks kulutad pulmadeks saadud raha?” – “Kogun juurde ja ostan auto!”. See oli üks mitmest vastusest, mille selles nõukaaegses reklaamis kõlanud küsimusele andis üks hilisteismeline noormees. Reklaamiti nn pulmakindlustust. “Pulmadeks saadud raha” oli 1000 rubla, mis pidi saajale välja makstama abiellumisel või teatud vanuse saabumisel. Paljudel inimestel sõi selle, omal ajal täiesti arvestatavana tundunud summa ära Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja tollane üüratu inflatsioon.

Nii jäi auto ikkagi unistuseks.

Auto oli 20. sajandil nii mitmes mõttes liikuma panev jõud, et sellest on kirjutatud ja kirjutatakse raamatuid. Autokultuuri mahub Fordi massiauto, osa nn American Dreamist, totalitaarsete režiimide “rahvaauto”, isiklik auto kui luksus- ja tarbeese jne. Nüüd, 21. sajandi kolmanda kümnendi hakul on hoiakud auto omamise suhtes muutumas. See kõik ei lähe kiiresti ja mõjul, nagu ikka, on vastasmõju, kuid protsess on vääramatu.

Millenniumipõlvkond, nagu neid kutsutakse, ei taha enam autot omada. Sattusin mullu Forbes´ist lugema üht ülevaatlikku kokkuvõtet uuringust, mis põhjused välja tõi. Neid on palju. Linnastumine (ühistranspordi ja kergliikluse areng), roheline mõtteviis, majanduslikud põhjused (paljudel on õppelaenud), uute teenuste areng (nt minutipõhine rent)… Omaette nähtusena kirjeldatakse veel sellist viimaste generatsioonide seas levivat fenomeni nagu FOMO (Fear of Missing Out) ehk lihtsustades ilmajäämise hirm. Midagi otsustades võib jääda ilma millestki olulisemast. Liisides autot, riskid ilma jääda mingist uuest tehnoloogilisest pöördest, mis tuleb kohe-kohe järgmise mudeliga.

Ajakirjandusest olen lugenud, et põlistes autoriikides (USA, Saksamaa) on eelmise kümnendi uuringutest tulnud välja ka trend, et juhiload tehakse hiljem – kui üldse. Võib arvata, et seda mõjutab noorte usk isejuhtivate süsteemide ja robootika arengusse. Ühe valdkonna pioneeri ehk Tesla aktsia on 2020. aasta algusest kihutanud raketina taevasse – mõne nädalaga mõnelt sajalt dollarilt ligi tuhandeni.

Üleilmsed arengud ja debatt niisamuti ei lähe Eestistki mööda. Tallinnas on küllalt noori (alla 30-aastasi), kel pole autot ega juhilube. Neil on täiesti adekvaatseid argumente – sõidan bussi või rongiga (tasuta!), toidu tellin ka koju, miks peaksin muretsema tänaval seisva auto pärast ja selle eest pidevalt maksma? Ummikus istuma? Maapiirkondades on hoopis teine teema. See, et buss käib tasuta, on poliitiline mull. Bussid käivad harva, auto annab liikumisvabaduse ja turvalisuse.

Seesama vältimatus mõjutab ka linnanoorte suhtumist, kui sünnib laps. Tulevad igasugu asjaajamised ja käigud, arsti juurde, trenni ja huviringi. Või väljasõidud üritustele, loodusesse, külla… Seda on endiselt kõige lihtsam korraldada isikliku autoga.

Mina ei hakka siinkohal soovitama, kas autot maksab osta ja omada või mitte. See on ülimalt individuaalne valik ja järjest individuaalsem. Ent hoiakute kujunemise protsessi tasub korraks meelde tuletada siis, kui meil tuleb kogu- või ühiskonnana mingi kollektiivne otsus langetada. Emotsioonide tulvas on kerge valida pool ja otsusega teist seltskonda hukka mõista või isegi karistada. Kokkulepete sõlmimine peaks olema endiselt võimalik, eriti kui võtame aega teise poole argumendid ära kuulata.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles