Uue maaelu arengukava koostamise tuules arutavad ka pärandkoosluste majandajad selle üle, kuidas jätkata valitud tegevusalal nii, et Eesti loodus muutuks rikkamaks ja maahooldajal püsiks leib laual.
Maahooldajad kardavad toetuste vähenemist 37 miljoni euro võrra
15. veebruar 2020, 00:24
Palju arutatakse, kas või kuidas väljuda nõiaringist, kus PLK (poollooduslik kooslus) majandajad üksteisega võisteldes ise riigimaade oksjonitel maa hinna üles kruvivad.
Saaremaa maahooldaja Mario Talvisti eestvedamisel hiljuti loodud katusorganisatsioon MTÜ Eesti Poollooduslike Koosluste Hooldajad jõudis aga juba saata keskkonnaministeeriumile mureliku pöördumise seoses pärandkoosluste taastamiseks ettenähtud investeeringute võimaliku vähenemisega. Nimelt ilmnes maa-
elu arengukava (MAK) töögrupi viimasel koosolekul, et uuel eelarveperioodil ei plaanita PLK-de hooldamise ja taastamisega seotud investeeringuid toetada enam struktuurifondidest ning et lõppeva perioodi 53 miljonit eurot võib väheneda üle kolme korra.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõunik Kadri Möller andis Saarte Hääle pärimise peale teada, et väited toetuse kolmekordse vähenemise kohta ei vasta tõele juba seetõttu, et Euroopa Liidu uue rahastamisperioodi ettevalmistused on alles käimas. «Kas ja kui palju saame EL-i struktuurifondide vahendeid poollooduslike koosluste taastamiseks kasutada, selgub hiljemalt järgmisel aastal,» sõnas Möller.
Maahooldaja Aive Pähn, kes karjatab Kõrkkülas loomi 20 hektaril, ütles, et tema hakkab maahooldajana oma tegevust kokku tõmbama ja paari aasta pärast võib asi olla ühel pool.
Vaja oleks suuremat lauta, kus saaks eraldi hoida poegivaid loomi, ent sellega kaasnevad kulutused oleksid loomapidajale liiast. «Meie käive on lihtsalt nii väike, et pangad ei anna laenu, ja ma ei tahaks kogu elamist ka panti panna,» rääkis Pähn. «Ma ei süüdista ka riiki, sest me ei ole ise kasutanud ka investeeringutoetusi.»
Pähni sõnul kahetseb ta tagantjärele seda, et ta omal ajal ei hankinud mõnd puhtatõulist looma, mis oleks võimaldanud tõuloomi müüa. Loomapidamise jätkumine tuleks praegu kõne alla vaid siis, kui see rohkem sisse tooks. Paraku pole viimastel aastatel õnnestunud müüa loomi Türki, kust maksti rohkem raha. Pähni sõnul ei ole ta võimeline söötma oma veiseid sellisesse lihakuseklassi, et tõeliselt head raha teenida. «Loomad ei söö seal ju kõrgväärtuslikul karjamaal. PLK hooldamine on ikkagi ekstensiivne tootmine, kus eesmärk on alade hooldamine,» selgitas ta.
Aive Pähn märkis, et loomapidamine muudab inimese parasjagu sunnismaiseks ja üleüldse pole loomade eest hoolitsemine kõige kergem töö. Ülekohtune tundub kliimaaktivistide hurjutamine, et loomasõnnik ja veised üleüldse on väga keskkonnavaenulikud. Et loomakasvatajad on kliima vaenlased ja et me kõik peame taimetoidule üle minema. «Isegi seda on ette heidetud, et miks te puid maha võtate karjamaal,» oli Pähn nõutu. «Aga see pole mets, see on võsa,» selgitas ta.
Loomapidaja sõnul loob hea meeleolu, kui mõni lootustandev loom korralikult poegib või kui looma eest head hinda makstakse. «Väiksed asjad küll, aga ikkagi.»
Enam tuleb Aive Pähni sõnul loomapidajal ette kurbi momente. Eriti hellaks muudab hinge hädatapp. «Kui sa pead tapma toreda looma, sest ei jää midagi muud üle. Loomast on lihtsalt nii hale.»
PLK hooldajate seas esineb petiseid, kellele paljuräägitud liigirikkuse säilitamine läheb väga vähe korda. - Vjatšeslav Leedo
/nginx/o/2020/02/14/12942773t1h2b19.jpg)
Maakonnas kõige enam pärandkooslusi hooldavaid ettevõtteid omava Vjatšeslav Leedo sõnul tuleks lõpetada pärandkoosluste hooldajatele toetuse jagamine kariloomade ostmiseks. Maahoolduse käimatõmbamiseks polnud toetuse maksmine paha mõte, ent nüüd, kus loomi on juba piisavalt, ei peaks seda enam tegema. Osa maahooldajaid ongi väljas ainult toetuse peal. Karja juurdekasv müüakse maha, kuid uutele aladele küsitakse loomade ostmiseks toetust. «Nende jaoks on maa korrashoid teisejärguline, maa on vaid põhjus, miks raha küsida,» märkis Leedo. Lõpptulemusena ei suuda ise kulutusi kattev karjakasvataja konkureerida maade enampakkumisel.
Ihu ja hingega karjatatud maad lähevad toetustega skeemitajate kätte ja pärandkooslused jäävad mõnel juhul nõuetekohaselt hooldamata. Rohkem tuleb tähtsustada kohalikke inimesi. Kui taluniku maja kõrval asub pärandkooslus ning ta hooldab seda ausalt ja korralikult, las siis nii jäädagi.
Leedo hinnangul peaksid ametnikud olema kõikide maahooldajate suhtes ühtviisi nõudlikud ja jälgima, et nood ka tegelikult maahooldusega tegeleks. PLK hooldajate seas esineb petiseid, kellele paljuräägitud liigirikkuse säilitamine läheb väga vähe korda. Need on tegelased, kes lasevad loomad lühikeseks ajaks karjamaale ja kolivad neid siis aina ühelt alalt teisele või sokutavad oma tegevusetuse varjamiseks karjamaale mujalt toodud sõnnikut. Niiviisi heidavad nad halba varju ka teistele pärandkoosluste majandajatele ja looduskaitsele laiemalt.
Leedo sõnul ei pea hooldatavate pärandkoosluste pindala ilmtingimata suurendama. Pole vaja ajada taga suuremaid numbreid nõukoguliku plaanitäitmise innuga, mis ikka ja jälle kipub varjutama tegelikku elu. «Teeme pigem pool rehkendust, aga korralikult, selles on vist asja mõte. Tegutseme ja laieneme võimaluste piires, toetume pühendunud inimestele,» rääkis Leedo. Ta pakkus ka, et karjatamisel võiks üle minna kohalike tõugude kasutamisele.
2019. aastal oli Eestis hoolduses ja taastamises erinevate toetuste abil kokku ligikaudu 40 000 ha poollooduslikke kooslusi. Teadlaste hinnangul ei piisa sellest poollooduslike kooslustega seotud väärtuste säilitamiseks ja nende hinnangul võiks aastaks 2030 jõuda 50 000 hektarini.