EDA MARIPUU ⟩ Muhulased mööda ilma laiali

Eda Maripuu

FOTO: Kalmer Saar

“Muhulasi on asunud või asustatud Muhu saarelt väljapoole läbi ajaloo,” kirjutab Muhu muuseumi teadur Eda Maripuu, kes tegi teaduspäeval Koguva külas ettekande Muhu diasporaast – muhulastest kodusaarelt eemal.

Sajandite eest saarelt lahkunute kohta on paraku väga keeruline midagi teada saada. Tahaksin loota, et muinasaegsete muhulaste kohta saab midagi teada lähimate kümnendite jooksul DNA-uuringute abil. Muu hulgas oleks hea teada, kas pärimusel muhulaste liivi päritolu kohta on mingit alust.

Muhu rahvastikus pidid toimuma suured muutused pärast 1227. aasta jaanuari- ja veebruarisündmusi, kui ristisõdijad Muhu linnuse vallutasid. Paraku pole teada, kui palju muhulasi linnuse vallutamise ajal hukka sai. Peale “Läti Henriku kroonikas” ja “Liivimaa vanemas riimkroonikas” mainitud tuhandete muhulaste tapmise pole selle kohta midagi teada. Võimalikke ja kindlaid kalmekohti pole seni uuritud.

Tõenäoliselt õnnestus osal inimestel ka saarelt põgeneda, nii et üks Muhu diasporaa võis alguse saada just sel ajal.

Norra Mohnid – Muhust pärit?

Suur Mohnide suguvõsa Norras arvab, et nende esivanemad on Muhust pärit. Suguvõsa vanem ajalugu ulatuvat  pärimuse järgi aga lausa Rooma impeeriumisse. Rooma keisri juures ebasoosingusse sattunud esivanematel õnnestus tagaajajatest hoolimata põgeneda. Tagaajajad õigustasid nende käestlaskmist sellega, et põgenikke kaitsesid deemonid, mis seletab ka perekonnanime de Mone päritolu. Hiljem võttis suguvõsa osa ristiretkest Maarjamaale. Esiisa Muhusse tulemise kohta on säilinud pärimus, et tuldi talvel, kui meri oli jääs. Muhusse jäänud perekond andnud saarele selle võõrkeelse nime Mone.

1600. aasta paiku asunud osa perekonna liikmeid Rostocki, üks perekonna haru asunud sealt Bergenisse Norras ja teine Riiga. Mohni perekonnal oli Norras mitmeid ettevõtteid. Henrik Mohn (1835–1916) oli norra meteoroloogia ja okeanograafia rajaja. Ka Soomes on Mohni- ja Muho-nimelisi perekondi.

Kui keskajal talupoegade olukord väga hulluks läks, said muhulased põgeneda naaberriiki, mis tollal asus väga lähedal. Oli ju Saaremaa jaotatud orduriigi ja piiskopiriigi vahel. Tänu sellele on 1453. aastal esimest korda mainitud Tamse küla, kui Maasilinna foogt otsis taga Uduverre põgenenud Niclase-nimelist meest kohast nimega Tamsell.

Kolisid üle mere

Muhulasi ja saarlasi on ka pärisorjuse ja sõdade ajal ära viidud. Väidetavalt kannatasid saared 16.–17. sajandi sõdades vähem kui Mandri-Eesti, kus 75% taludest olid tühjad. Saarlastega, kes toona moodustasid veerandi Eesti rahvastikust, asustati ka tühjaks jäänud Läänemaa.

19. sajandi lõpus hakkasid muhulased ise Läänemaale ümber asuma. Massiliselt siirdus neid sinna Eesti Vabariigi algul, mil Vabadussõjas osalenutele ja nende perekondadele mõisamaid jagati. Läänemaale ja Pärnumaa kihelkondadesse asus elama ka neid, kes juba varem sealkandis tööl olid.

Esialgu oli elu raske, enda sisseseadmine võttis raha ja aega. Selleks võetud võlad lasusid peredel raske koormana. Ka kohalikud ei rõõmustanud uustulnukate üle. Arvati, et muhulased said endale paremad maatükid, samuti võõristati neid rõivaste ja kõnepruugi pärast. Aja jooksul muhulastega, kelle töökus oli laialt tuntud, harjuti. Pärast sõda olid muhulased juba Läänemaa põliselanikud, kes osalesid Virtsu ülesehitamisel.

Ka linnades, eriti Tallinnas, Pärnus ja Haapsalus on rohkesti muhulasi. Tallinna muhulased asutasid ka oma seltsi, mis tegutses veerand sajandit. Selts lõpetas tegevuse, kuna Muhu on tänu heale praamiühendusele ja kiiretele bussidele-autodele Tallinnale “lähemale nihkunud”.

Muhulased ehitasid Orissaaret

Vanemasse kirjandusse on ilmselt pärimuse kaudu jõudnud väide, et Muhu ja Saaremaa olid kunagi ühendatud. Seda võib näha ka 16.–17. sajandi kaartidel. Kuna geoloogiliselt on see pärast jääaega võimatu, siis mõeldi ehk Horele (Ardla)-Mone (Muhu) kaksikkihelkonda, mis on vanim viide Muhu ja Saaremaa sidemete kohta.

16. sajandi Maasilinna foogtkonna maaraamatus on Saare (Kapra) ja Maasi (Rahula, Levala) ametkondades märgitud talupoegi, kelle nime ette on märgitud sõna “Moholane”.

Seoses õigeusku pöördumisega 19. sajandi keskel määrati mõned haritumad ja ärksamad muhulased Saaremaa õigeusu kirikutesse köstriteks/salmilugejateks. Riia vaimuliku seminari lõpetanud said preestriteks. Kõige kaugemale neist jõudis Vahtraste külast pärit Laimjala ja Hellamaa köstri poeg Herman Aav. Mustjala preestri kohalt Soome läinud Aav lõpetas karjääri Soome õigeusu peapiiskopina. Aava kuus last panid aluse ühele Soome muhulaste diasporaale, kes küll kiiresti soomestusid. Erinevalt Villem Grünthal-Ridala perest, kel on Muhu ja Eestiga tugevad sidemed.

19. sajandil muutus muhulaste kolimine Saaremaale aktiivsemaks, kuna kroonumõisatest hakati maid talupoegadele müüma. Kiiresti kasvanud Muhu elanikkond oli 1914. aastaks jõudnud ligi 8000 inimeseni. Maa ja elatise puudus muutus väga teravaks.

Eesti Vabariigi loomise ja maareformiga seoses riigistati ka eramõisad. Muhulasi asus Saaremaale Laimjalga, Maasi, Turjale, Kanissaarde ja ka Mõntu. Viimase koha vastu hakkasid muhulased huvi tundma 1930. aastatel, kui angerjapüügist sai tulutoov tegevus.

1949. aasta küüditamise ja kolhooside loomise järel põgenesid paljud muhulased kolhoosikorra eest Saaremaale. Eriti Orissaarde, mille ehitamisel ja asustamisel on muhulastel oluline osa. Kodusaarele jäid vanemad, kellel tuli abiks käia. Saaremaale asunute jaoks oli see lihtsam. Mandrile läinutel sidemed aga sageli katkesid – pidi ju kodusaarele tulemiseks iga kord piiritsooni luba taotlema. Kuna hulk majapidamisi oli tühjaks jäänud, tekkis mujale kolinutel võimalus Muhusse suvekodu rajada. Pensionipõlves ja uute aegade saabudes tuldi ja tullakse kodusaarele lõplikult tagasi.

Muhulased Ussuurimaal ja USA-s

Omaette teema on suured migratsiooni- ja emigratsioonilained. 19. sajandi lõpust alates on muhulasi asunud Venemaa eri paikadesse, kust mõned järeltulijad on viimastel aastatel oma juuri otsimas käinud. Suurem väljarändamislaine viis muhulasi 20. sajandi esimesel kümnendil Ussuurimaale. Muhulased olid hiidlaste kõrval sealsete Liivi- ja Linda külade esimesed asukad.

Sõdade ajal paljud muhulastest meremehed kojutulekuga ei kiirustanud, rajades juba enne II maailmasõda uued kodud võõrsil. USA-s Clevelandis asutati muhulaste eestvedamisel isegi Eesti selts.

Paljud muhulased läksid läände ka 1944. aasta suurpõgenemise ajal. Mõned neist naasid esimesel võimalusel oma tagasisaadud kodudesse. Nii tegi ka Koguva Vanatoa Rudolf Schmuul, kelle eestvõttel restaureeriti Muhu kirik. Paraku pole muhulaste võõrsil sündinud järglastel Muhuga sageli sellist emotsionaalset sidet kui nende vanematel.

Muhu muuseum kavatseb 1. veebruari teaduspäeva raames kogutud andmete põhjal veel tänavu jätkuürituse korraldada. 1925. aastaks lubas muuseumi direktor Meelis Mereäär aga kõik ulgumuhulased koju käima kutsuda.

Tagasi üles
Back