SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Kriisi ei tohi raisku lasta

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

See koroonaviirus on üks väga tähelepanuväärne asi. Kõigepealt õpetab ta meile, et ei maksa liiga rapsakaid ennustusi teha (väärtpaberibörsidel on mõnigi investor neil päevil vastu näppe saanud), ja tuletab meelde hügieenireegleid. Aga mina paadunud meediainimesena olen viiruse levikut jälgides teinud mitmeid järeldusi info liikumise ja selle mõjude kohta praegusaja maailmas. Mõnes mõttes näidatakse meile tulevikku.

“Ükskord need pisikud teile saatuslikuks saavad,” õiendas ema minu ja mu õega alatasa, kui väikesed olime ning üritasime käsi pesemata söögilauda hiilida. Lapsed ei viitsi ju! Mulle tundub, et praeguses globaalses maailmas on lapsed selles mõttes targemad ja teadlikumad.

Ega nad rohkem viitsi kui meie omal ajal – lapsed on ikka lapsed –, aga kui videote ja meemide keskkonnas mingi asi paljunema hakkab, siis pööratakse sellele üsna suurt tähelepanu. Ja see kujundab ka hoiakuid. 

Mulle tundub, et sellisel visuaalsel viisil edasiantud soovitused ja hoiatused mõjuvad sageli jõulisemalt kui vanemate õpetussõnad. Teisalt ei ole siin midagi üllatavat, sest teatud eluetapil muutuvad sõbrad tähtsaks ning meeme ja videoid jagatakse nimelt sõprade vahel. Koroonaviirusega on ka nii. Käsi pestakse ilma igasuguse käsuta majas varasemast tunduvalt hoolikamalt.

Muide, olen tähele pannud, et mitmed Eesti elu puudutanud uudised lendavad minu teismelistest täiesti mööda. Kui näiteks jaanuaris juhtus Saaremaal kolme hukkunuga autoavarii, polnud kumbki tüdruk sellest kahe päeva jooksul kuulnud, ehkki oma telefonis (ja seega meedias) veedavad nad rohkem aega kui ajakirjanik. 

Koroonaviiruse levikust olid nad aga teadlikud juba siis, kui uus viirus alles Hiinat kollitas. Minu arust näitab see ehedalt, kui globaalsed on praegusaja noored. Korda läheb neile vaid see uudis, millel on üleilmne mõju. Üks asi, mida me sellest järeldada võime, on kinnitus, et Greta Thunbergil ja teistel temasugustel on tõsi taga. Nad hakkavadki ühel hetkel maailma muutma, sest tunnetavad kogu maailma ühtse tervikuna. Minu põlvkonnal sellist maailmatunnetust ei ole.

Eesti ühe moodsama ja võimekama tööstusettevõtte Estanci juht Mihkel Tammo kirjutas 26. veebruari Äripäevas tähelepanuväärse artikli, milles nimetas Z-generatsiooni (sündinud 1995 ja hiljem) noori mitte lumehelbekesteks, vaid kullatükikesteks. Tammo on veendunud, et just noored päästavad maailma. “Kullatükikesed võitlevad, et globaalselt tekiks tagasi lootus ja usk paremasse homsesse,” kirjutas tööstur.

Koroonaviirus on kahtlemata kriis. Kuulsin üht viroloogi BBC raadios kõnelemas, kes ütles, et ei maksa avalikkust hirmutada sõnaga “pandeemia”. Kui levik on üleilmne, siis ongi pandeemia. See ei tee haigust iseenesest veel hullemaks.

Ent ettevõtteid suletakse, isegi Euroopa Liidu institutsioonides tekivad töösse lüngad. Usun, et selle viiruse ajal õpime me enda kohta veel nii mõndagi. Majanduses tuletatakse ikka ja jälle meelde tõde, et (head) kriisi ei maksa raisku lasta. Vaevalt, et koroonaviirust oleks põhjust heaks pidada, aga kindlasti õpime me sellega võitlemise käigus palju iseenda ja meid ümbritseva muutunud maailma kohta.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles