See oma kodu leidmise või ühe saja-aastase maja oma koduks saamise lugu kõlab ühtepidi nagu muinasjutt. Teisalt võib see olla hoopis reaalne tõestus sellele, et ka inimese kõige ootamatumad ideed ja soovid võivadki täide minna. Kui väga tahta. “Tasub tahta! Ja see kõik toimib!” ütleb Marika.  Olles tutvunud nii maja kui ka selle perenaisega, võin kinnitada: Marika sobib sellesse majja ja Allikamäe on talle otsekui loodud. “Ma olen alati himustanud sellist vana maja. Hoida korras ja jätkata seda vana. Mul ei ole midagi selle vastu, kui mõni palk on puukoide poolt ära söödud.” Pole ka ime, maja on ehitatud täpselt sada aastat tagasi – 1920!

Tellijale

Marika tunnistab, et – uskumatu lugu! – tal polnud tõesti Saaremaaga mitte mingeid sidemeid, ükskõik kui kaugele või sügavale ka sugupuu juuri pidi ei läheks. “Lugu algas sellest, et ma olen kõik suved töötanud. Ühel hetkel otsustasin, et nüüd on aeg puhata, näiteks kolm nädalat. Mul oli kindel tahtmine leida üks maakodu, kus saaksin suvel toimetada ja maatöid teha. Kas hoian kellegi suvilal silma peal või rendib keegi natukeseks midagi. Jagasin seda mõtet mitme inimesega. Olin seda rääkinud ka oma kaksikvennale Marekile (Tegelikult on Marikal veel ka kaks vanemat venda, kes samuti juhtumisi kaksikud! – T. K.). Ma mäletan täpselt, see oli 9. juuli, Tartus käisid Hansapäevad, kui vend helistas ja küsis: “Kas sa tahad minna puhkama Muhu saarele?” Temal olevat seal üks tuttav, kes on juba aastaid otsinud kedagi, kes tuleks tema ema tühjaksjäänud majja suviti elama. 

“Iluaeda mul ei ole, aga mingi korra olen suutnud siin luua!” ütleb perenaine Marika.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl