SIRET LIIV ⟩ Usalda, usu ja kasva

Perekond. Foto on illustreeriv.

FOTO: freepik.com

“Praegune epideemia annab võimaluse veelgi enam näidata ja öelda inimestele, kui väga sa neist hoolid,“ kirjutab ema ja lasteaiaõpetaja Siret Liiv. 

Siret Liiv

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Akna taga on päike ja on tuul. Koduõuel on kevad ja tema varajaste õitega pärjatud pea. Keegi ei keela mul oma koduõuele astuda. Väravast välja minna? Pole ka hetkel keegi keelanud. Lihtsalt ei lähe, isegi kui ümberringi toimuv minu jaoks veel väga selgeid piire pole võtnud. 

Kodus on hetkel kaks suurt meest haiged. Päevakangelasele mitte omaste tunnustega, kuid iial ei või teada. Vaatamata sellele, et olen arvamusel, et mu elu saab otsa siis, kui selleks on aeg, ei arva ma, et peaksin teadlikult end, mulle armsaid või ükskõik keda, ohtu seadma.

Universumi märguanne

Paanikat ei ole. Statistikat ei jälgi. Kursis hoitakse küll, sest majas on inimene, kes püüab iga infokildu, mis temale kättesaadav. Arusaadav – ta on riskigrupp. Kummaline, kuidas inimene ohu korral oma elust kinni püüab hoida. 

Ma ise kuulun tegelikult ka sellesse riskigruppi, aga mulle isiklikult ei anna nende numbrite teadmine midagi. Olen seda meelt, et keskendugem enesehoiule ja neile, kel häda kõige suurem.

Pisut ehk kohatu, kuid mõne inimese paanika, mis ületab igasugused piirid, ajab naerma. Aga see on tema viis hirmuga toime tulla. Püüan mõista. Nii nagu püüan mõista toimuvat. 

Elu ise lükkas meie ette selle, mida me inimestena teha ei osanud. Kui palju kordi on su elus olnud hetki, mil lükkad üht või teist edasi töö ja ajapuuduse tõttu ning siis hops – jääd haigeks, kukud või juhtub midagi muud. Mis see muud on, kui elu enese korrektuurid. Universumi märguanne sulle: kui sa ise ei oska, ei taha, ei suuda, siis ma aitan sind.

Ehkki praegune epideemia möll väidetakse olevat inimese enda loodud ja kogemata kombel vabadusse pääsenud kurjajuur, on see ikkagi elu, mis teeb sellisel moel maailmas korrektuure. Tõsi, meie endi arvelt, mistõttu on seda paljudel raske mõista.

Kui varem olime saarlasena justkui mingis teises staatuses positiivses võtmes, siis hetkel oleme ilmselt suuresti persona non grata`d ja n-ö külarahva naeruks "kae lolle, tõid ise endale häda kaela". Mina arvan, et see oleks tulnud nii ehk naa. Nüüd tuli lihtsalt kiiremini, pannes meid kõiki olukorda, mis kingib tõepoolest võimalusi ja hetki, mida oleks tavaolukorras ehk pikalt ootama pidanud.

Meie perele kinkis see olukord üle pika aja näiteks ühise hommikusöögi.

Kinkis võimaluse näha iga päev oma vanemat poega, kes viimasel ajal viibis kodus suhteliselt vähe. See, et ta peamiselt oma toas toimetab, ei loe. Ta on lähedal, enne pesast lahkumist.

Kinkis mehele võimaluse aeg maha võtta, ehkki küll ta kurnatus oleks seda varem või hiljem tegema sundinud. Nüüd siis juhtus see lihtsalt varem.

“Mina arvan, et kriis oleks tulnud nii ehk naa. Nüüd tuli lihtsalt kiiremini, pannes meid kõiki olukorda, mis kingib võimalusi ja hetki, mida oleks tava-olukorras ehk pikalt ootama pidanud.”

Kodus saab ilmselt korda iga nurgake, mis seni korda tegemist ootas. Valmis saavad mu enda paberitööd, mille tegemiseks ekstra aega olin valmis planeerima. Nüüd ei pea planeerima muud, kui järjekorda, millest alustada. Ja täna hommikul taipasin, et … äkki... äkki see ongi see aeg, mil lõpuks ometi saan taaskord sukelduda oma poolelioleva raamatu kirjutamisse. See oleks lausa super!

Ma ei imestaks, kui see sunniviisiline pikalt ühel territooriumil viibimine vahepeal sisekriisiks kasvab, sest lõppude lõpuks vajab inimene ka muud maailma ja oma hingamist. Jälle õppimise koht – kuidas suletud alal üksteisele hingamisruumi anda.

Ole teistele toeks

See on olukord, mis annab võimaluse veelgi enam näidata ja öelda, inimestele väljaspool perekonda, kui väga sa kellestki hoolid. Olla toeks ühel või teisel moel neile, kes ise end aidata ei saa. Sulle avab end sõbrana ja sügavalt keegi, kes oli sulle juba ammu tähtis. Temal lihtsalt läks aega, et seda sama sinu suhtes tunda.

Samas pakub see olukord nii palju huvitavat mõtlemisainet ja avab nii mõnegi uue vaatenurga. Näiteks on meie mõlemad pojad, kel kevadel ootamas lõpueksamid, mures just selle pärast, kuidas nad ilma koolis, õpetajaga vahetus suhtlemises olemata, oma eksamid tehtud saavad. Ka see poeg, kellel pole ühegi õppeainega raskusi. Vaat siis – ka õpetaja tähendus ja olulisus saab selles olukorras hoopis uue hingamise.

Sellesse kriisiaega jääb meie noorema poja 15. sünnipäev, mida seekord tähistame ilmselt rohkem kui kunagi varem nii, nagu tema sooviks enamikke meie perekondlikke koosviibimisi näha – kogu pere koos, hea söök ja lauamängud. Kui tavaliselt on igal ühel ikka lõpuks justkui midagi muud targemat teha, kui mängida, siis seekord... pole kellelgi võimalik kuhugi minna. Ta-daa! Egas asjata öelda, et soovidel on kombeks täide minna. Thomas Hendrik on seda kaua soovinud, eks näis, kuidas siis 18. märts sellel aastal möödub.

Tütreke meil enam kodus ei ela. Ja vaatamata väikesele paanikapojale, mis tema sisse vaikselt pesa punuda üritab, tuleb vapralt ikka kodu ligi, tuues kaasa seda, mida palutud. Ta muretseb. Muretseb meie ja iseenda pärast. See on tema õigus. See on normaalne.

Naljakas – viimati kirjutasin oma blogis naistest kui meeste kroonjuveelidest ja nüüd valitseb maailma haigus, mille nimetus tuleneb sõnast „kroon“. 

Oma sünnipäeval, 3. märtsil, päev enne saatuslikku pallimängu, jõudsin arusaamiseni, kui oluline on väärtustada elu ja tähistada oma sünnipäeva. Justkui oleksin teadnud, mis ees ootab. Aga ehk teadsingi. 

Mõtteid võiks mõlgutada veel pikalt. Nagu, suure tõenäosusega, sinagi. Nagu paljud seda teinud on ja kindlasti veel teevad.

Ütlen veel vaid, et usalda ennast ja maailma – tuleb see, mis tulema peab; usu headusesse ja elu võimalikkusesse ja sa koged headust ning elad; anna endale võimalus sellest olukorrast õppida ja koos sellega kasvada ja su elu saab uued mõõtmed.

Tagasi üles
Back