Reisile minnes me tavaliselt ei mõtle: mis siis, kui tagasi enam ei pääsegi. Paraku on just sellisesse olukorda praegu sattunud tuhanded eestlased. Nende hulgas suur hulk saarlasi. Mõnigi neist on koju saamise võimalust juba päevi oodanud. Selgust aga ei pruugi olla siiani.
Kes pääses viimasel hetkel tulema Egiptusest, kes teisest maailma otsast Mehhikost. Isegi Euroopa riigid, mis seni tundusid asuvat nii lähedal, on kodumaast korraga nii kaugel. Kui piirid on kinni ja kodumaale soovijad piiritsoonis lõksu jäänud. Mõnigi neist tõdeb, et pole kunagi tundnud suuremat koduigatsust kui praegu, teades, et koju ei pruugi pääseda niipea.
Täna öösel sulges oma piirid ka Soome. Saarlased, kes seal tööl käinud, pidid valima – jääda Soome või tulla kodumaale. Kui tuled koju, ei saa enam tööle. Kui jääd Soome, ei pruugi enam tööle pääseda. Elu aga tahab elamist, laenud-liisingud maksmist, pere toitmist.
Koroonapandeemia on pannud tuhanded eestlased sundseisu, kus enda ponnistused ei loe midagi. Mis ei tapa, teeb tugevamaks?