Jaanika Tiitson ⟩ Koroonapäevikud: õppimise aeg

Jaanika Tiitson Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

„Peaasi, et oskame võtta praegusest kriisist parima – elada üle, õppida, kohaneda ja minna jälle targemana edasi,“ kirjutab Lümanda teenuskeskuse juhataja, ettevõtja ja lapsevanem Jaanika Tiitson.

Nii ta siis vaikselt läheb. Saarlastel hakkab õhtusse jõudma juba viies kodutööpäev. 

Nädal tagasi kell 14 pidi algama koosolek abivallavanem Kristiina Maripuuga, kes meie imestuseks teatas, et kahjuks ta siiski nõupidamisele ei jõua. Et mõned kiired teemad vajavad toimetamist. Kui kell 16 need asjaolud selgusid, siis polnud enam imestada midagi.

Kohale hakkas minu jaoks jõudma see siis, kui koolid otsustati juba neljapäevaks-reedeks kinni panna. Muidugi jäid siis ka lasteaialapsed koju. Mõistlik oli ka endal tuua arvuti kontorist ära ning lülituda kaugtöö režiimile.

Uskumatu, kui jõuliselt meie maailm, arusaamad ja väärtused taaskord muutuvad. Nagu maavärin või tsunami- ühel hetkel toimib ühiskond hoogsalt oma igapäevamullis. Järsku saabub vääramatu vapustus. Peale seda läheb ka elu edasi, aga see ei ole enam kunagi sama, mis varem. Uus reaalsus on kohal. Suur küsimus on, mis meie nädalatagusest elukorraldusest jätkub ka homme ja mis on mõeldud hääbuma?

Kuidas aidata?

Seniks katsume tulla rahulikult läbi hetkeolukorra. Positiivset meelt aitab säilitada küsimus, kuidas saan mina, just mina isiklikult, aidata kriisi leevenemisele kaasa?

Kedagi kiruda pole mõtet, kui ise paremini ei oska ja kõike infot ei oma. Tuleb usaldada targemaid ja tunnen siin Saaremaal küll, et sellega on hästi. Muidugi oleks tore laustestimisest osa võtta, endalgi kurk kriibib. Aga saan aru esitatud põhjendustest ning lihtsalt isloeerun oma õrnade sümptomitega ise nii palju kui võimalik.

Uskumatu, aga me suudamegi lastega püsida kodus! Usun, see ongi praegu kõige suurem abi. Maal on isolatsioon suht talutav. Teeme muidugi ka väikeseid sutsakaid mere äärde või metsa, hingame omakeskis värsket õhku. Toas katsume veeta sisukat aega, õnneks kool ja lasteaed aitavad selles osas väga toekalt. 

"Praegune suur "pausi-nupu vajutamine" on väga hea nii kliimale kui ka keskkonnale, aga päris nii see kõik ju jääda ei saa."

Eile tuli üleskutse õmmelda näomaske. Tahtsin sellega kaasa minna, aga kui veidi süvenensin, tekkis mul palju küsimusi: mis materjal on õige; kas puuvillamaskist on üldse kasu või vettib ta niisama 10 minutiga nina all täitsa läbi; kuidas saan olla kindel, et suudan neid õmmelda viirusevabas keskkonnas jne? Otsustasin, et kuni pole tulnud ametlikumat laadi üleskutset või abipalvet, ei ole mõtet ehku peale tormata.

„Tahan kooli!“ 

Töö juures saan olla abiks, kui jagan oma piirkonna inimestele parajas koguses infot, mis aitab neil just siin, Lümandas, paremini toimida. Igapäevanegi töö jätkub niivõrd, kui see kodutingimustes 4-5 lapse kõrvalt on võimalik. Midagi uut on igatsus kontorivaikuse järgi. Ka suurte laste suust kõlas südantsoojendav lause „ma tahan kooli minna!“ enne praegust viimati kaugetes algklassides.

Nii et jah, uus reaalsus on kohal. Praegu ehk veidi liiga võimendunult, aga kindlasti pole palju asju enam nii, nagu nädal tagasi. Oleks väga positiivne, kui kohalike toodete-teenuste tarbimine tõuseb jälle rohkem au sisse, nagu mõni ennustab. 

Riigi jaoks on tähtis, et oleksime siin isemajandavad, ise hakkama saavad, mitte ei ostaks kõike sisse kusagilt kaugelt. Aga mis saab turismindusest, suurte masskogunemiste pelgusest? Kas igasugu üritused, kus puutume liiga lähedalt üksteisega kokku, on nüüd out? Praegune suur "pausi-nupu vajutamine" on väga hea nii kliimale kui ka keskkonnale, aga päris nii see kõik ju jääda ei saa.

Peaasi, et oskame võtta sellest kriisist parima – elada üle, õppida, kohaneda ja minna jälle targemana edasi.