Küüditamise aastapäeva mälestati karantiinitingimustes

MÄLESTUSHETK KUDJAPEL: Küünalt süütab Memento Saaremaa ühingu esimees Jaen Teär. Foto: Tõnu Veldre/Saarte Hääl

Eile möödus 71 aastat suurküüditamisest, mille käigus viidi kodudest võõrsile tuhanded pered. Kui tavaliselt on kurvaks tähtpäevaks tellitud bussid, et asjaosalised saaks kalmistule sõita, siis käesoleva aasta leinapäev kujunes sootuks tagasihoidlikuks.

Kehtestatud eriolukorra tõttu asetasid Roomassaare ja Jaagarahu sadamas ning Kudjape kalmistul olevate mälestuskivide juurde ühekaupa pärjad Memento ja Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu esindajad.

Saaremaa Memento juht Jaen Teär ütles, et see aasta on tõesti eriline. “Kõige nooremad küüditatud on nüüdseks 71 aastased. Neile lisanduvad seal sündinud nagu mina,” viitas ta küüditatute kõrgele eale. “Meie inimesed suhtuvad keeldudesse mõistvalt, sest seal, kus meie ära käisime, oli sõna “porjadok” (kord - toim) üsna karmi tähendusega. Ma vaatan, et noored väsivad tunduvalt rutem kodus istumisest ära ja tahavad sõpradega suhelda, kuid viirusest jagu saamiseks tuleks minu arvates kehtestada veelgi karmimad keelud,” leidis ta.

Leinapäeval soovitas ta inimestel mõelda oma esivanemate, küüditatute peale, neile meestele, kes olid iga ilmaga metsas. “Aeg liigub spiraali mööda ja kõik kordub, aga kas me oleme selleks valmis?” küsis ta.

Kõige tähtsamaks peab Teär säilitada sisemine rahu. “Sõjanduses on kõige tähtsam ajada vastane paanikasse, siis on võit käes midagi tegemata. Sama on viirusega, kui inimene on haigestumise paanikas, muutub ta nõrgaks ja ei suuda teistkordset laksu vastu võtta,” rõhutas ta vajadust säilitada kainet meelt ja maamehelikku tarkust.

Tema sõnul kannatasid saarlased rängalt võõrvõimu all. “Nimekiri nendest, keda mälestada, on tunduvalt pikem, kui vaid küüditatud ja metsavennad. Sõdades langenud, kohtuta maha lastud, miks mitte tööpataljonis nälga surnud saarlased. Viimane aeg on Saaremaale rajad mälestuspaik, kuhu saavad lilli tuua need, kelle lähedase hauakoht on teadmata või asub kaugel,” rõhutas Teär.

“Siinne mälestusmärk on küll ilus, kuid siin on vähe ruumi ja lõpuks on see lihtsalt üks kokkuleppeline asukoht, sest kedagi siit paigast ilmselt ei küüditatud,” rääkis ta.

Saaremaa vabadusvõitlejate ühingus on nad sellise mälestuspaiga vajalikkust arutanud, kuid kuhu see rajada, on jäänud seni lahtiseks. “Mina arvan, et see peaks olema Kuressaares. Kui see teha Sõrve, kus toimusid verised lahingud, oleksid ülejäänud saarlased mälestusmärgist ära lõigatud,” leidis Teär. Kokkuvõtvalt avaldas ta lootust, et juuniküüditamise aastapäevaks on olukord normaliseerunud ja inimesed saavad taas normaalselt kokku tulla.