Ilmar Raag ⟩ Kuidas COVID-19 meid muudab?

FOTO: Madis Sinivee

"Järgmise kahe-kolme nädala kõige suurem probleem on enamiku inimeste kultuuriliste hoiakute muutmine,"  leiab saarlasest filmilavastaja ja kaitseliitlane Ilmar Raag Vikerraadio päevakommentaaris.

Ma olen Kaitseliidu Toompea malevkonna vabatahtlik pealik ja ma räägin sellest, mida olen kogenud viimase pooleteise nädala jooksul Kaitseliidu raames, aga mis tegelikult räägib palju laiemalt meie praegusest olukorrast.

Oma juttu pean alustama ühe looga Aafrikast. 2013. aastal puhkes Guineas Ebola-epideemia, mis laienes veidi hiljem ka Libeeriasse ja Sierra Leonesse. Haiguse levikule aitasid oluliselt kaasa kohalikud traditsioonid, mille kohaselt pidid sugulased surnut pesema ja seejärel teda enne hauda panekut suudlema.

Kui Ebola võttis tuurid üles, jõudsid kriisikolletesse ka valged arstid Punasest Ristist ja organisatsioonist Piirideta Arstid (Medecins sans frontiere). Kui need arstid koos kohalike epidemioloogidega soovitasid lahkunuid enam mitte suudelda, siis tekitas see vanameelses külarahvas õudust. Kõik ju teadsid, et kui surnutele siit äraminek ilusaks ja kombekohaseks ei tehta, siis tulevad nad elavaid vaimudena kiusama. Ja see olevat veel hullem kui surm.

Kriisi lahendus sõltub kahest põhiülesandest igaühele. Esiteks peaks igaüks vaatama, et ta ise ei osutuks viiruse edasiandjaks. Teiseks tuleb vaadata, et need inimesed, kes nüüd paratamatult kriisi hammasrataste vahele jäävad, ei jääks oma muredega üksi.

Konfliktid arstide ja traditsioonilise eluviisi kaitsjate vahel jõudsid avalike konfliktideni, kus näiteks füüsiliselt rünnati arste ja nende kliinikume.

Ometi hakkas ühel hetkel jää liikuma. Pärast seda, kui mõned külad olid inimestest täiesti tühjaks jäänud, otsustasid teiste külade vanemad haigestunud inimesed karantiini panna, et elavad inimesed ei tegeleks isegi mitte nende laipadega.

Siit Euroopast vaadates tundub see loodusliku valiku loogiline käik. Võidab see mõtteviis, mis garanteerib eluspüsimise. Teisalt aga rääkis see Ebola-episood, kuidas pärast 11 000 surnut väljusid need riigid kriisist muutunud kultuuriga.

Meie ratsionaalne kultuur

Poolteist nädalat tagasi, kui algas eriolukord, esitas Politsei- ja Piirivalveamet ametiabi palve, et kaitseliitlased toetaksid neid ülesannetes, mille jaoks neil endil ei jätkunud inimesi. Nii nagu kõik malevkonnad üle Eesti, kutsusin ka mina oma malevkonnas vabatahtlikke oma valmisolekust teada andma.

Vastused, mis sain, peegeldavad väga hästi nii Eestit tervikuna kui ka meie ratsionaalset kultuuri.

Päris palju oli neid, kes juba olid isolatsioonis või karantiinis. Omajagu leidus ka neid, kes kuulusid riskigruppi ehk vanemaid mehi ja naisi, keda ei ole mõtet saata eesliinile, kus tuleb suhelda potentsiaalsete viirusekandjatega. Seejärel aga tulid inimesed, kes tahtsid tunduvalt rohkem teha, kui abi üldse paluti.

Kaitseliitlastele teatavasti veidi makstakse töö eest, mida nad piiril või avaliku korra tagamisel teevad. Meie malevkonnas aga oli ka päris mitmeid, kes ei hoolinud rahast ja kellele tööga kaasnev paberitäitmine on piin. Nad tahtsid lihtsalt välja minna, et midagigi teha. Üks nendest isegi ütles, et kui te sunnite mind neid pabereid täitma, siis ma parem annetan selle raha kohe kuhugi abivajajatele. Ma arvan, et ka selline käitumine räägib midagi meie kultuuri kohta.

Eesti tuntud vanasõnad sisendavad: "Vara välja, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi." Nüüd aga nõuab praegune kriis, et me jääksime koju ega rahmeldaks väljas üleliia palju.

Meie tegudepõhine kultuur eeldab, et kui on oht, siis tuleb sellega võidelda ja midagi teha: "Andke see koroonaviirus mulle kätte ja ma peksan teda vastu maad senikaua, kuni ta enam ei liiguta." Me ei saa isegi lauluväljakule koguneda, et üksteisel kätest kinni hoides viirus lauluga minema ajada.

Meilt nõutakse kultuuriliselt justkui täiesti uut lahendust. Või siis peaaegu uut.

Peame õppima uut kultuuri

Järgmise kahe-kolme nädala kõige suurem probleem on enamiku inimeste kultuuriliste hoiakute muutmine. Valitsuse kriisikomisjoni nõustanud ekspertgrupp leiab, et kui me nüüd rakendame veel karmimaid meetmeid, siis alles kahe-kolme nädala pärast võime teada saada, kas varem tehtud otsused on olnud mõjusad.

Praegu näib meil olevat lootust, et päris must stsenaarium Eestis ei rakendu. Kuna nakatanute tegelikku arvu me ei tea, siis võib ennustustes olla oma veamarginaal.

Kultuuriliselt ja psühholoogiliselt võib uskuda, et juba nädala pärast avaldab võõras olukord meile tõsisemat mõju. Suurenevad väsimus ja tüdimus ning tekib vajadus kedagi süüdistada.

Kolme nädala pärast on meil aga juba täiesti uued probleemid. Selleks hetkeks on tõenäoliselt selge, et tervishoiuressurss jõuab paremal juhul oma taluvuse piirile, kui ta seda juba ei ületa. Veel hullem aga on lugu nende inimestega, kel lõppeb raha otsa. Ja siis nõuab Eesti loomus uuesti tegusid.

Probleem on ju selles, et kolme nädala pärast saame teada ainult seda, kas meil on lootust või lähevad asjad edaspidi veel hullemaks. Aga ühelgi juhul ei lahene kõik ka siis päevapealt ja me ei saa kohe tagasi põllule pöörduda. Sinnani läheb veel aega.

See tähendab, et me peame tõesti õppima uut kultuuri. Õnneks on meie elulaadis omaette olemise kogemus täiesti olemas, mis on hea stardipakk. Eesti talud asusid ju ajalooliselt üksteisest kaugel ja see traditsioon tuleb uuesti meelde tuletada. Vahe, mis meid eristab möödunud aja metsataludest, on nüüd internet ja see loob eelduse uue e-Eesti tekkeks.

Eelkõige aga sõltub kriisi lahendus kahest põhiülesandest igaühele.

Esiteks peaks igaüks vaatama, et ta ise ei osutuks viiruse edasiandjaks. Kui sa annad viiruse edasi, siis pikendad just sina eriolukorda. Ja teiseks tuleb vaadata, et need inimesed, kes nüüd paratamatult kriisi hammasrataste vahele jäävad, ei jääks oma muredega üksi.

Kultuuriliselt eeldab see suuremat sotsiaalset vastutustunnet kui eeldas meie vahepealne individualistlik ja kaubanduslik kultuur. Me ei saa riigi peale loota kõiges, sest oleme ju varem leppinud sellega, et meil on õhuke ja optimeeritud riik. Nüüd peame rakendama sama rehkenduse teist poolt.

Kodanikuühiskond on see, mis peab rohujuuretasandi kogukonnad rasketest aegadest üle vedama. Ja see ei oleks praegusele kriisile üldsegi halb tulemus.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles