Piret Aavik ⟩ Koduõpe – paras rist ja viletsus!

Laste- ja noorukite psühhiaater, psühhoterapeut Piret Aavik.

FOTO: Erakogu

"Praegune olukord mõjutab iga perekonda ja inimestevahelisi suhteid" kirjutab laste- ja noorukite psühhiaater, psühhoterapeut Piret Aavik. "Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps vajab aga eakaaslastega võrreldes rohkem juhendamist, suunamist ja järelvalvet."

Ka kodune õppekorraldus nõuab õpilastelt lisaks motivatsioonile head tegevuse planeerimise ning  enesejuhtimise ja eneseregulatsiooni oskust.

Väidetavalt on õppekoormus kõigil suurenenud. Ega õpetajatelgi uues olukorras kerge ole. Lastel  ja noortel, kel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH),  on praeguse  distantsõppe olukorras veelgi raskem toime tulla kui tavalastel. ATH muudab lapse käitumise eriti häirivaks just õppetegevustes. Häire keskseks sümptomiks on tähelepanu- ja keskendumisvõime nõrkus, millele kaasnevad liigne impulsiivsus ja hüperaktiivne käitumine. On ka muid tegureid, mis mõjutavad lapse eneseregulatsiooni ja igapäevaelu ning  muudavad koduse koolitöö veel suuremaks katsumuseks. ATH ei võimalda lapsel oma tegevust edukalt organiseerida, plaani järgi tegutseda ning vajalike ülesannete ja toimingutega tavapäraselt hakkama saada. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tunnused esinevad 3-10 protsendil koolilastest, poistel sagedamini.

Üks tegevus korraga

Kui suhted on korras, tunnustust piisavalt ning lapsel on reeglite-ootuste pilt selge, siis seda tulemuslikum on õppimine ja lapse üldine toimetulek.

ATH-le iseloomulikud tunnused avalduvad lastel erineva tugevusega. Selline laps suudab keskenduda ainult ühele tegevusele korraga, tähelepanu liikumine mitme objekti vahel ei lase süveneda ja loob pealiskaudsust. Ta ei suuda eristada olulist ebaolulisest, ei märka detaile, teeb hooletusvigu, ei suuda olulisi asju meeles pidada. Ta  tegutseb impulsiivselt, mõtlematult, asub tihti korraldust täitma enne kui on selle lõpuni kuulanud. Ta  sekkub küsimata, häirib teisi, niheleb, ei püsi paigal, tormab ringi. Igasugused kõrvalised stiimulid võivad tema tähelepanu õppimiselt kõrvale juhtida. ATH-ga laps vajab eakaaslastega võrreldes oluliselt rohkem juhendamist, suunamist ja järelvalvet. Oluline on õppimise mõtestatus, õppimise kasuteguri selgitamine, õiged õpistrateegiad, õppekoormuse regulatsioon.

Selline laps ei ole lihtsalt pahur ega sõnakuulmatu, vaid tegemist on ajutegevuse häirega. Tähelepanuvõime on keerukas psüühiline funktsioon, mis põhineb komplekssel toiminguseerial: stiimuli märkamine, tähelepanu fikseerimine, tajuärritaja vastuvõtmine, tähelepanu säilitamine, info käsitlemine,  töötlemine, mällu salvestamine ja tähelepanu kontrollitud  ümberlülitamine uuele stiimulile. Kõike seda on vaja lapsel õppimisele keskendudes, seepärast ongi vaimne pingutus ATH-ga lapsele raske ja vastumeelne. Seevastu arvutimängu mängimine on oluliselt vähem psüühilisi ressursse nõudev tegevus.

Eeltoodud raskused on nüüd kandunud ka laste distantsõppesse kodus, nende perede ja lähedaste igapäevaellu.  See on lisaks lapsele ka lapsevanematele paras väljakutse. Vanemad kurdavad, et lapsega „kodus õppimine on üks paras rist ja viletsus“.  Lisastressi tekitavad nii kuhjuvad kodutööd kui lapse ülekoormatus. 

Et ATH-ga lapsele õigesti läheneda ja temast aru saada nii, et last ei sildistataks pidevalt „pahaks lapseks“,  tuleb tema erivajadustega arvestada. ATH laste suunamisel on kõige olulisem järjekindlus, kindel päevarütm, rutiinid, reeglid, tuttav ja turvaline õppekeskkond.  Seda aitab tagada kindel päevaplaan, õpitegevuse ja puhkeaja vaheldumine, regulaarne toitumine, piisav unerežiim. ATH-ga lapsel on tihti raskusi mingi tegevuse alustamise või lõpetamisega.  Oluline on piisav õpimotivatsioon, õppeprotsessis kaasatöötamine ning  rahulik, tasakaalukas käitumine. Vaimsel pingutusel tekib kergesti väsimus, kuna ATH-ga laps peab tähelepanu koondamiseks palju vaeva nägema. Vajalik on positiivne tähelepanu vanemate poolt ja abi frustratsiooniga toimetulekul. Juhtige tähelepanu esmalt kõrvale mõne muu tegevuse või pausiga.

Kui täiskasvanud ei kontrolli koduse koolitöö tegemist piisava järjekindlusega, peab laps oma tähelepanu püsimise nimel rohkem pingutama. Tõhus on vanemate suunav abi õppetöö koordineerimisel ja ülesannete raskusastme järgi tähtsusjärjekorda seadmisel. Andke talle vastamiseks piisavalt aega. Vajalikud on lühemad õppesessioonid, rohkem pause, selged reeglid.  Paremini sobivad struktureeritud ülesanded, mis on antud väikeste sammudena, et vältida kohest trotsi ja ennetada loobumist.

Tunnustage ka pingutuse eest

ATH-ga lapsele on vajalik tunnustamine mitte ainult tulemuslikkuse, vaid ka pingutuse eest.  Ükskõik kui raske on lapse kohta head sõna leida, algab tema käitumise muutus just sellest.

Ei tohiks unustada, et neil lastel on sisemine vajadus liikumise ja virgutuse järele. Motoorse aktiivsuse puhul tuleks ATH-ga lapsel vahepeal ringi liikuda. Mäng ja liikumine koduaias, koos perega metsarajal või mere ääres, võimaluste puudumisel praeguse eriolukorra tõttu ka tubased harjutused on suureks abiks hüperaktiivsuse maandamisel ja lapse ajutöö parandamisel.

Rutiinil on väga oluline osa ATH-ga lapse elus, eriti hästi mõjub see igapäevategevuste efektiivsusele. Kõik, mis on ette teada, pakub lapsele turvatunnet. Rutiin toob rahu ka teistele pereliikmetele – kõigil on kindel päevakava, millal midagi tehakse. Stressiga toimetulekut parandavad ühised pere rituaalid, õhtusöögid, ühistegevused. Järjekindlus on ka kasvatuses võtmetähtsusega: lapse halva käitumise puhul tuleb alati sekkuda ja see peatada. Siin on oluliseks soovituseks lapsega silmside ja otsese kontakti loomine. Pole mõtet hüüda talle eemalt üldsõnalisi korraldusi, mida ta tähelegi ei pruugi panna. Keelud ja korraldused peavad olema võimalikult konkreetsed ja üheselt arusaadavad. Abiks on puudutus, lapsega vestlemine ning lisajuhendamine, kui ta ei ole korraldust mõistnud. Olukorra lahendamiseks võiks lapsele pakkuda ka alternatiivseid valikuid.

Halva teo puhul tuleks nimetada, mis oli tema käitumise juures hea, mis halb. Hea tava on anda lase käitumisele kohe tagasisidet ja küsida, mida laps juhtunust õppis. Enne saab koos lapsega kokku leppida erinevates märguannetes või signaalides, mis aitavad käitumist korrigeerida. On oluline, et laps saaks aru, mitu hoiatust on talle juba tehtud ja mitu hoiatust tehakse, enne kui tuleb tagajärg soovimatule käitumisele. Ka konflikti korral võiks lapsel olla alternatiivseid valikuid (näiteks rahulikud hingamisharjutused, stressipall või varem kokkulepitud rahunemisnurk).

Nii nagu õpetajate puhul, on ka lapsevanematel ATHga lapse distsiplineerimisel oluline enesekindel käitumine ja rahulik konkreetne hääletoon.

Tähtis on järjepidevus püstitatud reeglite ja tagajärgede osas vastavalt lapse vanusele. Oluline on, et täiskasvanu märkaks ja peegeldaks tundeid, õpetaks tunnetega seotud sõnavara, arutaks lapsega nende üle. See aitab sobivaid sotsiaalseid ja käitumisoskusi kinnistada. Karistused peaksid olema kerged ja sisaldama piiranguid, privileegide (arvutiaeg, mängud, puhkus) vähendamist ning soodustama lapse vastutust.

Vajavad rahu ja mõistmist

ATH-ga last aitab kõige enam täiskasvanute positiivne suhtumine, need lapsed vajavad eelkõige rahu ja mõistmist ning kohandada tuleks ootusi lapse käitumise osas. Koduses olukorras võib ju ka niheleda, pisut sahmerdada, kasvõi vaibal kõhuli olles või püsti seistes lugeda ja luuletust õppida.

Kui varem palusid õpetajad vanemaid, et nad oleksid aktiivselt kaasatud laste õppetegevusse ja käitumisse koolis, siis nüüd soovitan õpiprobleemide tekkel küsida vanematel nõu ja abi lapse õpetajalt. Tavapäraselt õpivad need lapsed ju väikeklassis, kus õpetajal vajalik kogemus olemas. Koostöö on siin igal juhul võti lapse parema arengu nimel.

Kuna hüperaktiivsel lapsel tekib palju ebaõnnestumisi ja pahandusi, on jällegi vaja rõhutada lapse kiitmise ja toetamise tähtsust. Kui laps pingutab, siis tuleb teda ka tunnustada. Positiivne tagasiside on mõjus ning selle nimel laps pingutab rohkem. Täiskasvanu peaks lapse käitumise suunamisel hoiduma lapse alandamisest, sildistamisest, häbistamisest, sõnalisest vägivallast. Ülereageeriv täiskasvanu on siin kõige halvem lahendus. ATH-ga laps peaks teada saama, mis on need tegevused, mida täiskasvanud heaks peavad ning mida peaks edaspidigi tegema.

Nii nagu meil kõigil,  on ka ATH-ga lastel positiivseid omadusi, millega silma paista. Nad võivad olla mõnel alal väga entusiastlikud ja andekad. Mõtlevad sageli teistmoodi, loovalt ja fantaasiaküllaselt. Neile meeldib katsetada uusi asju, neil on palju energiat ja nad on kirglikud tegevuses, mis neile meeldib.

Ei tohiks kunagi unustada, et lapsevanem on siiski kõige parem ekspert oma lapse eripärade tundmises. Kui suhted on korras, tunnustust piisavalt ning lapsel on reeglite-ootuste pilt selge, siis seda tulemuslikum on õppimine ja lapse üldine toimetulek.

Positiivse ning last mõistva ja toetava hoiaku puhul kodus on lapsel kergem oma probleemidega toime tulla. Oluline on igas lapses kujundada positiivset enesehinnangut. Kui lapsele on määratud spetsiifiline ravim, tuleks seda kasutada, sest paraneb keskendumisvõime, väheneb impulsiivsus ja laps suudab oma käitumist paremini reguleerida. Ravita jäämisel võivad lapsel lisanduda emotsionaalsed ja käitumishäired ning sotsiaalsed probleemid. Kunagi ei piisa aga ainult ravimist, et last aidata.

Muide, eeltoodud nõuanded töötavad hästi mitte ainult ATH-ga laste, vaid neid võib rakendada kõikide laste puhul. Märgake laste pingutusi ja edusamme ning tunnustage neid.

Jõudu, vastupidavust ja positiivseid emotsioone kõigile!

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles