MEELIS KUBITS ⟩ Nõuame avalikult sektorilt solidaarsust

Meelis Kubits.

FOTO: JULIA GORODETSKAYA

“Meil oli valida tervise ja raha vahel. Meie valisime tervise. 13. märtsi hommikul kuulutas vabariigi valitsus välja riikliku eriolukorra. Kui juriidiline vaidlus valitsuses välja arvata, siis ühiskond tervikuna neelas uued reeglid kiiresti alla. Kõik valisid tervise. Teadmatus oli otsuste tegemise aluseks siis ja on seda tänaseni. Küllap teavad otsuste tegijad ja vastutajad mõnevõrra enam, kui räägivad, kuid väga jõulistesse vandenõuteooriatesse ei maksa süveneda, Eestis tilguks info kiiresti läbi,” kirjutab saarlasest suhtekorraldaja Meelis Kubits.

Aeg venib tatina ja peamiseks mõõtühikuks on tõepoolest tund. Mitmed sõbrad ütlevad, et nad ei ole viimased 20 aastat nii palju tööd teinud kui täna, kuna lisaks tavapärasele rindele ja kohanemisvajadusele on lisandunud ühiskondlikud kohustused. 

Ah et valisime tervise. Täna on online’is väga keeruline hinnata, kuidas on Eesti riik kriisi esimest etappi teenindanud, kuid saab selgelt esile tuua, et valitsus näeb kriisi esimese faasi eduloo tsementeerimisega palju vaeva. Kiidusõnu tuleb parlamendi igast sektsioonist, kriisi alguses vastupidistel seisukohtadel olnud teadlased tunnustavad Valitsust. Mis on läbinähtavalt piinlik.

Ettevõtjad ei ole piirangute osas enam nii entusiastlikud kui paar nädalat tagasi, kuid põhimõtteliselt noogutatakse kaasa. Opositsioon alles otsib kohta ja sõnumit. Ja kuna meie ainus teadmine viirusest on fakt, et me midagi ei tea, tuleb arglikult nõustuda iga uue piiranguga. 

Kas ikka valisime tervise?

Kuidas läheb esimesele etapile hinnangu andmisega kokku väidetav riiklik valmisolek, kuigi seda ilmselgelt ei olnud: riikliku ameti luba võrkpallimängu pidamiseks, vastuoluline kommunikatsioon (testime/ ei testi, maskid kellele jne) ning kahtlemata mahamagatud Saaremaa, seda hinnatakse hiljem. Tegelikult muidugi ei hinnata.

Kriisi kolmanda nädala esimesel päeval, 28. märtsil jõudis Valitsus Saaremaale. Äratuskellaks oli 22 nakatunut kohalikus hooldekodus. Kaheldamatult on tegemist lohakusega ja ei ole nii, et asju ei või nimetada oma nimedega.

Iga inimese lahkumine on tragöödia. Järgmisel hommikul lahkus vanataat, kellele jõuti mõni päev varem ära teha positiivseks osutunud test ja nii sai Eesti oma teise viiruseohvri. Lähedastele saatsid järelehüüde Eesti riigi juhid. 

Samal ajal ja peaaegu et samas kohas jäi võitluses vähile alla noor naine. Tema lähedased said vabariikliku ajakirjanduse kaudu kaasa soovituse, kuidas matusetalitust reeglite päraselt korraldada.

Ehk siis, kui valisime raha asemel tervise, siis rahast küll loobusime, kuid kas ikka valisime tervise? Patsiendid, kes ootavad oma operatsioone, plaanilist või erakorralist ravi, ei pääse avalikku inforuumi, et karjatada: “Andestust, et me ei ole viirusekandjad, kuid meilgi on tervisemured! Mõnel meist isegi eksistentsiaalsed.” Samas grupis on need, kes lähiajal sünnitavad. Meie rahva ainus lootus, kui pidada silmas põhiseaduse preambulat. Kolleeg Janek oli jalutuskäigul valitsusse ajast ees, kui soovitas sünnitada põllul. Nii ta läheb. 

Me ei valinud raha. Ja see on OK, sest meie parim teadmine on teadmatus. Eriolukorra kolme nädala tulemus on see, et seisab peaaegu kõik. Elutööd hävivad ja juhtub muid hirmsaid asju. Alguses kelmuse ja siis tänavakuritegevuse kiire kasv on vaid aja küsimus.

On ka optimistlikumaid signaale, traditsiooniliselt ikka avaliku sektori kõrgetest kabinettidest. Kui Eesti Pank rõõmustas avalikkust 10 päeva tagasi majanduskasvu osas 6–14 protsendi miinusega, siis rahandusministeerium sai ülesande avalikkust rahustada numbritega vastavalt –3 ja veidi korrigeerituna –8 protsenti. Sotsiaalmeedia teravaim kuju Olav Osolin vastas selle peale, et kuna 0 pole number, saab selle hiljem lihtsalt lisada. Lisada tuleb.

Valitsuskoalitsioon on jõuliselt otsustanud, et kärped avalikus sektoris tulevad, trummipõrina saatel, juba aastast 2021. Ehk siis ajas, kus igal tunnil on väärtus, on koalitsioonil kavas paugutada juba käesoleva aasta lõpus, et vajalikud muudatused ei võtaks aastatki. Ma ei lisa siia teadlikult kolme punkti, naeru- või hüüumärke, sest see on uus normaalsus. Lõhe bürokraatia ja seda enda seljas kandva ettevõtluse vahel ei ole kunagi olnud nii suur.

Tõlgime ära valitsuse majanduspoliitika anno 2020. Kuna eraettevõtlus on külili ja majandus tavapärases mõistes ei toimi, siis ei tohi kärbetega seda täiesti välja lülitada. Lihtsa näite najal tähendab see, et ametnik peab säilitama palga, et saaks käia poes toitu ostmas, mille kaudu ta teeb poele käivet ja viimane maksab ära järgmise kuu 20. kuupäevaks selle ostu pealt käibemaksu.

Kärpimata ja mõnel julgemal juhul premeeritud ametnik maksab selle näite põhjal ära oma pileti raharingluses, mis jõuab katuserahadest ja valimislubadustest pakatava lisa-

eelarve kaudu otsapidi töötukassa ja KredExi käsutusse, mille kaudu saavad hingamisruumi tööandjad ja eraettevõtetes töötavad inimesed. Kuid tähelepanu, hoiatab poliitik: see ei ole kingitus, riik ei ole jõuluvana.

Kui arutada talupojamõistuse tasemelt, siis peaks asi olema täpselt vastupidi. Avalik sektor kärbib end ühe kuu jooksul 50 protsendi peale ja neid ülejääke kasutatakse ettevõtjatele matusetoetuste asemel täiendavaks hapniku lisamiseks. Ja kui meil jagub õnne ja töökust – aga seda meil on –, siis needsamad ettevõtjad tõmbavad kunagi taas majanduse käima ja ehk taastavad ametnike palgadki. Lisaks oleks see käik muidugi inimlik solidaarsusakt. Seda juttu ei maksa segi ajada riiklike investeeringutega, mida tuleb iseenesest mõista jätkata, andes nii tööd kui ka toetades turge. 

Ei ole võimalik hinnata, kas pakett “valisime raha asemel tervise” töötab efektiivselt seni, kuni kõik olulised ühiskonnagrupid ei võta laksu sisse proportsionaalselt. Kui kogu avalik sektor on solidaarne erasektoriga mõned kalendrikuud, siis võime küsida kõigi Eesti elanike käest, kas meetmed on õigustatud ja parimad võimalikest. 

Mis on pildil valesti?

Praegu on üht-teist siin pildil valesti. Oli ju jutt, et enamus ei tohi otsustada vähemuste õiguste üle. Praegu on aga täpselt nii läinud. On ette teada, et selle mõtte peale tõuseb hädakisa. Nii kui hakatakse rääkima avaliku sektori palkade vähendamisest, toovad poliitikud rindele õpetajad. Mis on muidugi alatu. Sest õpetajate töötasu on kõigi Eesti riigikogu koosseisude ühiskondlik kokkulepe. See on prioriteetide küsimus. 

Poliitikud ja tippametnikud peavad aru saama ühest asjast. See ei ole kriis, mille järel, rahandusministeeriumi arvates juba uuel aastal, taastub sellele eelnenud elu-, töö- ja maailmakorraldus. Paljud meist ei naase enam senistesse kontoritesse ja paljud peavad vahetama elukutset. Fantaseerime korra. Õpetajate, arstide, päästjate ja paljude teiste avaliku sektori töötajatega ei juhtu midagi. Ettevõtjatest saavad vaderid. Näiteks võtab mõni konkreetne, kriisis ellujäänud klaster õpetajad enda kanda ja mõni teine jällegi meditsiinisfääri. 

Kas leidub ettevõtjaid, kes soovivad palka maksta seltskonnale, kes kogunes päev enne eriolukorra väljakuulutamist Tallinna kõige moodsamas kultuurimajas, et arutada riigi arengustrateegiat aastani 2035, selles ei ole ma nii kindel. Sest inimesed, kellele makstakse kolm-neli keskmist palka selle eest, et nad vaataksid tulevikku, aga nad ei tea, mis saab sõna otseses mõttes homme, peavad tegema midagi muud. 

Kuu tagasi ütlesid ministrid, et riik on kriisiks valmis. Kaks päeva tagasi kirjutas ühe ülepiirilise kaubandusega tegeleva ettevõtte esindaja mulle vastuseks: “Tänan küsimast ... Reageerisime õnneks kiiresti ja koostasime juba veebruaris tegevusjuhised ettevõtte töötajatele.” Veebruaris, Karl, veebruaris koostasid nad need juhised. Sel ajal, kui nad seal alles oma juhiseid koostasid, oli riik juba valmis! Vot nii.

Ma usun, et lisaks arstidele ja õdedele on paljud poliitikud ja ametnikud tegelikult eesliinil. Ollakse avalikus teenistuses, teenitakse sõna otseses mõttes avalikkust. Me maksame makse, et mitte kuulda seda, mida niigi meediast kuuleme. Maksame makse ka selleks, et valitsejad oskaksid asju ka ette näha, muust maailmast õppida. Ja kui midagi välja tuleb, siis ei peaks seda kohe kuulutama kangelasteoks, mida sotsiaalmeedias sponsituna jagada. Väga alatu ja rikub nii mõnegi mehe väärt pingutuse. Aprill ja mai on annetuste kuu. Turule on lubanud tulla sadu uusi metseene.

Kultuuripartnerluse Sihtasutuse poolt saan lubada, et kõik panused jõuavad edasi vabakutseliste loojateni. Jagame, et grupiga liitujaid oleks rohkem ja kultuuriinimesed ning selle sfääri toetajad saaksid jääda oma liistude juurde, kui parafraseerida üheksakümnendate lõpu kriisi eel riigile börsil veidi raha teeninud Eesti poliitika üht legendi.

Ilmus 4. aprillil Postimehes.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles