“Ligi kuu kestnud COVID-19 haiguspuhangu tõttu kehtestatud eriolukord saab olema ilmselt üks Eesti lähiajaloo raskemaid katsumisi,” kirjutab Saarte praost Anti Toplaan. “Saarlaste jaoks aga on meie ümber toimuval veel palju isiklikum tähendus.”
Anti Toplaan ⟩ Iiobi sõnum ja koroonakriis
Lugematud uudised ja artiklid on toonud meieni sündmusi ja arve, mille keskel suudame küsida vaid kolme peamist küsimust: kuidas on meie ja lähedaste tervis, kuidas saan hakkama oma kohustustega ja mis saab edasi? Sealt edasi mõeldes võime küsida: miks on see kõik meid tabanud ning kuidas see muudab meid ja ühiskonda?
Piibli vanas testamendis on Iiobi raamat, mille lugemine võib anda meile vastuseid mõnedele põhimõttelistele küsimustele. Esimesena meenub see, et kui meid või meie pereliikmeid tabab mingi kriis või häda, ei teadvusta me, et kellegi olukord on meie omast veelgi hullem.
“Suurema mure saabudes ei tundu väiksemad probleemid enam nii olulised. Loodetavasti on see üks praeguse kogemuse positiivsetest mõjudest, et õpime eristama olulist ebaolulisest, tegema vahet vahenditel ning püsiväärtustel.” - Anti Toplaan
Iiob oli omal ajal kadestamisväärne mees, kelle pere oli suur, äri õitses ja ta ise oli inimeste silmis lugupeetud ja Jumala ees vaga mees. Tema silmade eest varjul ja temast sõltumatult toimusid aga sündmused, mille tagajärjel varises põrmuks kõik, mis veel äsja oli kindel ja käegakatsutav. Kes taluks oma vara või, veel hullem, lapse või laste kaotust? Iiob aga kaotas nad kõik lühikese ajaga, olukordade tõttu, mida ta ise kuidagi mõjutada ei saanud. Nagu olnuks sellest veel vähe, tabas teda ka raske haigus.
Kui tema sõbrad seda kõike nägid, istusid nad lihtsalt seitse ööpäeva sõnatult tema kõrval, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur. Sõbrad proovivad lõpuks probleemi tekke põhjusi aimata, lähtudes arusaamast, et kui selle taga on Kõigeväeline, peab see olema Iiobi puhul karistus mingi varjatud süü eest.
Kriis muudab meid kõiki
Inimlikult on arusaadav, kui üha sagedamini kõlavad küsimused, kes on praeguse kriisiolukorra eest vastutav. Mandrieestlased vaatavad saarlaste ja saarlased omakorda võrkpallisõprade ja valitsejate poole. Selge on see, et kui maja põleb, tuleb oma tähelepanu ja jõud pühendada selle kustutamisele. Põlegu uurimise või põhjuste väljaselgitamisega tuleb tegeleda kriisi möödudes.
Koroonakriisi pikk kestus väsitab, kuid samal ajal muudab ja mobiliseerib kõiki protsessi osalisi. Suurema mure saabudes ei tundu väiksemad probleemid enam nii olulised. Loodetavasti on see üks praeguse kogemuse positiivsetest mõjudest, et õpime eristama olulist ebaolulisest, tegema vahet vahenditel ning püsiväärtustel. Kuigi kriisiolukord alles kestab, võib sügavam juurdleja juba praegu küsida, kas see kriis on piisav, et see muudaks meie seni kinnistunud arusaamu ja harjumusi. Või loodavad kõik jätkata täpselt samast kohast ja samal moel nagu enne kriisi?
Uue leidmise aeg
Mu kolleeg juhtis nädala alguses tähelepanu ühe välismaise majandusteadlase arvamusele, et meie elukorraldus ei saa normaalseks enne pooltteist või kahte aastat. Kõige olulisemat ta aga üldse ei märganud ega puudutanud. Seda, mis on normaalne? Mitte see elulaad kõiges nagu seni. Mitte kõik senine ei pea samas mahus ega proportsioonis taastuma. Maailm peab muutuma. Juba praegu on CO2 emissioon vähenenud. Kõike tehtut ei ole vaja, pööre paremusele on võimalik.
Praegune aeg on uue leidmise aeg. Ebaolulise väljasõelumise aeg, sest raskused teevad osalt selle juba iseenesest ära. Elus tühjade tegevuste vähendamise aeg, et olude paranedes neid mitte uuesti üles soojendada. Aeg, et taastuks parem inimene ja muutunud sotsiaalmajandus.
Et me leiaksime paremini üles oma usulise ja rahvusliku identiteedi kandvad jõud, et me teadvustaksime selgemalt, kes me oleme ja mis on meie päris ülesanne. Et me ei kiirustaks taastama tarbetut.
Juba praegu on meie maal ja loodetavasti maailmas õpitud saarlastele enesestmõistetavat tõde, et me elame samal saarel ja meil tuleb üksteist märgata ja julgustada.
Isegi oma isikliku tragöödia tipphetkel ja suures valus jäi Iiob kindlaks teadmises, et Jumal teda siiski päästab, kuigi ta Jumala tegusid ei mõista ja tajub neid enda suhtes ebaõiglusena. Igasugune kriis toob inimestes ja ka meis endis välja meie sisemise loomuse ja tõeks osutub meile tuntud vanasõna, et sõpra tunned hädas.
Paljude inimeste elulugudega kokku puutunud, meenub mulle, kuidas Siberisse küüditatud peredes andsid vanemad või vanavanemad viimase söögi lastele, kuna neil oli elu veel ees. Ülemaailmse pandeemia jooksul oleme kuulnud ja kuuleme sellest, kuidas inimesed unustavad ära iseenda ja aitavad sageli oma elu hinnaga teisel inimesel ellu jääda.
Me ei tea kohe vastust kõigile küsimustele. Tõelist vastust tuleb otsida kogemuslikult, kuna ka Loojaga ei saa me suhelda iseenda õiguse seisukohalt, vaid üksnes oma südame kaudu. Iiobi olukorra muutus ja taastumine saab võimalikuks seetõttu, et ta vaatamata üleelatud katsumustele ja teiste inimeste sõnade või otsuste mõjule ei lase ta end Jumalast lahti kiskuda.