Eimar Rahumaa ⟩ Suur sulgus – kuidas hoida ära halvim?

Eimar Rahumaa Foto: Erakogu

"Kas meie majandus on minemas katastroofi, hullemasse kui 1929.-1933. aasta nn Suur depressioon?" küsib Saaremaalt pärit õigusteadlane ja endine diplomaat Eimar Rahumaa.

Teisipäeval andis Rahvusvaheline Valuutafond  (IMF) oma ülevaates olukorrast maailma majanduses sellele siinse loo pealkirjas toodud nime: The great lockdown. Maailma suurimad majandused on sõna otseses mõttes suletud. IMFi rehkenduste järgi saab suurima hoobi Euroopa, kus rahvuslik koguprodukt kahaneb sel aastal 7,5% võrra.

Suhteliselt kõige kergemini pääsevat Hiina, kus kasv jääb 1,7-4 protsendi piirimaile. Kogu maailmas aga vähenevat uue rikkuse tootmine kolme protsendi võrra. Võrdluseks: 2007-2009 kriis kahandas maailma majandust 0,1% võrra.

Kas me oleme siis nende numbrite valgusel minemas suurde langusesse, katastroofi, hullemasse kui 1929.-1933. aasta nn Suur depressioon? Vastust saab üksnes oletada. Minu kindel vastus on: ei ja veel kord ei.

Praeguses kriisis, mis on uudne nagu kõik järgnevadki, on KÕIK riigid on käiku lasknud majanduse ja ettevõtete toetamise.

Õppigem ajaloost

Muidugi, möönan, üksikud riigid võivad teha selles keerulises olukorras vigu, suuremaid ja vähemaid, niisamuti nagu aastail 2007-2009. Ka siis, mis iganes kavatsustega, lausa hirmude tõttu või asjatundmatusest piirati riikides kulutusi, ei võetud laene, krokodillid luusisid ringi... See tähendas, et tööpuudus kasvas hüppeliselt, palju edukaid ettevõtteid hävis, meeleheide võttis võimust ning kriisist jagusaamine venis. Üksnes Ameerika Ühendriikides, kus pangajuhiks oli professor Ben Bernanke, parimaid asjatundjaid depressioonist jagusaamiseks (see oli ta teadustöö teema), julgeti kasutusele võtta ilmatu suur abipakett, nn quantitative easing (tlk kvantitatiivne lõdvendamine), mis hoidis ära halvima.

See kõik on ajalugu, ent kasulik teada, sest praeguses kriisis, mis on uudne nagu kõik järgnevadki, on KÕIK riigid on käiku lasknud majanduse ja ettevõtete toetamise. Vaatleksime oma naaberriiki.

Rootsi majanduse struktuur (kus domineerivad rahvusvahelised suurettevõtted, mis toodavad allveelaevadest nööpnõelani) ning kriisi teravik, mis tabas just teenindussfääri (kus enamik on pisiettevõtted, aga ka suhteliselt kallis ja kaitstud tööjõud (ametiühingud!)), tingis  selle, et toetused on hiigelsuured, isegi maailma mõõtkavas. Samas räägib  opositsioon, et ka neist jääb väheseks ettevõtete toetamisel, eriti juhul, kui pandeemiast jagusaamine viibib. Viimane ongi kõikide riikide poliitikas kõige ebamäärasem komponent, saati ülitähtis. (Pandeemia tähtaegadest saaks kirjutada mitu järjejuttu, seepärast jätan selle siiapaika. Hiina oli kuni viimase ajani – koos Trumpiga! – kindel, et aprill on pandeemia viimane kuu. Nüüd sellest enam ei räägita.)

Rootsi meetmed

Peamised kulud kriisi mõju pehmendamisel Rootsis on järgmised.

- Riik, ettevõte ja töötaja jagavad töö puudumisel kulud, näiteks inimene töötab 20%, ent saab neli viiendikku palgast – riigi kulud üle 100 miljardi Rootsi krooni ehk SEK (ligi 10 miljardit eurodes),

- Väikeettevõtete (kuni 30 töötajat) tööjõumaksete vähendamine palkadelt, mis on väiksemad kui 25 500 SEK – 33 mlrd SEK.

- Toetused kommuunidele ja regioonidele , 15 mlrd SEK.

- Riik maksab haiguse korral kaks esimest nädalat tööandja asemel, ja alates esimesest päevast – 9 mlrd SEK.

- Eritoetused töötuse korral (heldemad reeglid) – 5 mlrd SEK.

- Üüritoetused ettevõtetele – 5 mlrd SEK.

- Täiendav väljaõpe ja teise eriala omandamine, ümberkvalifitseerimine – 3 mlrd SEK.

-  Tööjõuturu poliitika tugevdamise kulud – 2,6 mlrd SEK.

- Riiklikud laenugarantiid ettevõtetele – 230 mlrd SEK.

- Maksekergendused – 335 mlrd SEK.

Peatähelepanu on poliitikute jutu järgi sellel, et inimesed säilitaksid töö (kuidas muidu, ütlevad küünikud – tegemist on ju valijatega!). Samas tunnistatakse, et mitte kõik ettevõtted ei jää ellu.

Poliitilist kliimat iseloomustab muude erimeelsuste kõrvaleheitmine, opositsioon ja valitsus on paljudes asjades liigutavalt ja harva nähtavalt ühel meelel. Näiteks selles, et tuleb igati vältida inimeste elutööks kujunenud kasumlike perekonnaettevõtete haihtumist, saati veel siis, kui nende arendamisel on mängu pandud näiteks oma majad või muu isiklik vara.

Praegu arutab Riksdag Stockholmis kevadeelarvet. Rahandusminister, sotsiaaldemokraat Magdalena Andersson pani lauale kaks stsenaariumi: tööpuudus kasvab kas 9 või 13,5%ni. Need arvud annavad tunnistust sellest, et ebamäärasus on tavatult suur.

Kas Rootsil on kõigeks selleks finantsmuskleid, tekib küsimus. Vastuseks olgu toodud järgmine kalkulatsioon. Riigil kulub umbkaudu 200 miljardit SEKi selle sõja võitmiseks, pool sellest kulutustena ja teine pool saamata sissetulekutena. Selle kõik saab riik hõlpsasti rahvusvaheliselt turult laenata näiteks 10-aastase tähtajaga võlakirjadena, pealegi nullintressiga, sest riigi avalik võlg on kusagil kolmandik rahvuslikust koguproduktist ( ligi 35%) Noh, ütlevad asjatundjad, tõuseb see võlg kevadeks 40%ni, isegi hullemal juhul 50%-ni. Me tuleme kenasti toime. Vaadake, Saksamaal on 60% ringis, Ameerika Ühendriikidel üle 100%.

Küsimus lugejale kokkuvõtte asemel oleks: kui suur on Eesti Vabariigi võlg praegu ? Kes on aga uudishimulikum, siis kui suur oli see aastail 2008-2009?  Seega: olukord on suurepärane, ent kaugeltki mitte lootusetu.