Suur maa, suured asjad ⟩ Siis, kui see jama kord lõpeb

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

"Siis, kui see jama kord lõpeb, võtaks paar vaba päeva," viskas üks endine kolleeg neil päevil sotsiaalmeedias iroonilist nalja. Inimene on sotsiaalne loom, me oleme sellest sunnitud kodukontorist üsna tüdinenud. Enamus meist vähemasti.

Aga nii nagu on kindel, et kevad looduses tuleb iga päevaga järjest lähemale, on kindel ka see, et ühel päeval läheb elu ja majandus jälle käima. Praegu on tõepoolest see aeg, kus tuleks mõelda, mida me siis õieti peale hakkame. 

Reisima, vähemasti mitte kuhugi kaugele, me esialgu vast ei lähe. Välja lõunat sööma, kohvikusse, restorani – tõenäoliselt. Kuhugi poodi luusima, midagi ostma – võibolla. Kohtuma lähedastega – vanemate-vanavanematega, teise leibkonda kuuluvate pereliikmetega –ja sõpradega, keda viimastel nädalatel (või peame eriolukorra lõppedes rääkima lausa kuudest) oleme näinud parimal juhul ekraani vahendusel, kindlasti!

Ehk me ka ei tea veel päris täpselt, mida me teeme. Vaatan oma teismelisi, kes on niiöelda kodukoolis käies elanud isolatsiooninädalatel üle mitu faasi. Kõigepealt sekelduse ja teatava elevuse faasi, seejärel igavuse faasi, seejärel tüdimuse, teatava resigneerumise faasi. Praegu on kätte jõudnud aga hoopis keerukam etapp, kus ühest küljest on esindatud kõik varasemad, ent samas on tulnud ka harjumus. Inimene juba on selline, et kohaneb. Võib arvata, et kooliellu tagasipöördumine kulgeb mõnelgi õpilasel raskelt ning hakatakse isegi igatsema aegu, mil võis hommikul arvuti taha istuda ja ei pidanud kuulama õpetaja korraldusi. Inimene on ühtaegu keeruline ja lihtne.

Küllap jagub äriideid Maslow püramiidi madalamast astmest kõrgemateni. Kõhutäitest vaimsete väärtusteni.

Küllap on samamoodi ka täiskasvanutel. Ehkki võiks eeldada, et me kontrollime end paremini, siis tegelikult tuhkagi! Kui saame, muutume mugavaks, oleme sõltuvuses ja nii edasi. Pool aastat töötu staatust loetakse turul juba lootusetuks töötuks, head rutiini on juba raske tekitada ning värbajad ja tööandjad võivad sellise inimese avalduse kergesti kõrvale lükata.

Seda, mis me tegema hakkame kui see jama kord läbi on, püüavad kindlasti ennustada ettevõtjad, sest nende käive ja kasum hakkavad sellest sõltuma. Äripäev küsitles sel nädalal 350 Eesti ettevõtjat, kes arvasid, et hakkavad tulemusi õieti nägema sügisel. Kärpeplaanide ning investeerimisotsuseid tehakse sellest lähtuvalt. Viiendik vaatab praegu olukorrale peale lühiajaliselt (kuni kolm kuud), viiendik keskmise perspektiiviga (3–6 kuud), kümnendik näeb aga, et juba praegu on näha, et plaanid peavad kohe olema pikemaajalised. Üks vastanu nimetas koguni plaanide tegemist miljoni dollari küsimuseks.

Osa neist saavad olema või sees, nagu rahvasuu ütleb. See võikiht võib olla kohati päris paks kui inimloomust hästi tunda. Küllap jagub äriideid Maslow püramiidi madalamast astmest kõrgemateni. Kõhutäitest vaimsete väärtusteni.

Eriolukorda juhtiv valitsus koostab koroonaisolatsioonist väljumise kava. Ma arvan, et igaühel meist oleks ka vaja asju ses mõttes perspektiivis vaadata. See on jälle üks asi, mis aitab vaimu värskena hoida. Seda on väga-väga vaja ajas, mil sageli ei tea, mis nädalapäev parasjagu on. Täpselt nende sõnadega iseloomustas mulle olukorda üks toidupoe müüja, kui olin hajameelsusest automaatkassas tegevuse järjekorra lootusetult sassi ajanud.