"Taas kimbutavad murepilved Kuressaare Vanalinna kooli," kirjutab kooli direktor Tõnu Erin. "Juba teist korda vähem kui aasta jooksul tahab vallavõim meilt ära võtta lusika, mis on poolel teel suhu."
Tõnu Erin ⟩ Pole tarvis isegi varblast pihus?
Möödunud aasta oktoobris saime vallalt sõnumi, et koolimaja remont lükatakse kahe aasta võrra edasi. Põhjuseks toodi eelarve kitsikus ja paljude liitumislepingu investeeringute pikk täitmata nimekiri. Lubati, et kahe aasta pärast, mil liitumisleping pole enam siduv ja valla eelarve investeeringute valik on vabam, saab koolimaja remondiga kindlasti alustatud! See sõnum oli kooliperele raske ja valus alla neelata. Olime ju oodatud remondiärevuses juba asenduspindadele kolimise ja erakorralise õppeaasta mõttega harjumas.
Kaotusvalu leevendamiseks pakuti kohest kooli staadioni renoveerimist 2020. aastal. Sai siis mõeldud, et hea mees, kes lubabki, ja parem varblane pihus kui tuvi katusel. Leppisime olukorraga.
Käesoleva nädalani valmistasimegi üsna hoogsalt ette staadioni renoveerimist. Valla eelarves pakutav number kenasti kirjas, staadioni eskiisplaanid koostatud, tööde loetelu ja kirjeldus kokku pandud, hinnapäring tehtud ja ka eelarve üle vaadatud, tööde teostamise ajagraafik läbi arutatud. Vaatasime lootusrikkalt juba suvesse, millal kopp maasse lüüakse.
Ma loodan, et praegune kriisiolukord ei tekita otsustajate peas mõtet, et võiks hakata Kuressaare Vanalinna kooli eksistentsi vähehaaval kustutama.
Siis aga tuli kriis ja rasked ajad (meile kõigile). Raha jälle napib ja tuleb püksirihma koomale tõmmata! Eelarve paikamiseks otsitakse kohti, kust kokku hoida. Eks hea ole võtta sealt, kus summa suurem ja paikab auku paremini. Keerulisem ja vaevalisem on korjata raha väiksematelt investeeringutelt senthaaval. Paikamine kah pikaldasem!
Kui raha ei ole, siis ei saa ka oma soove ellu viia. Ma mõistan seda, aga ausalt öeldes ei taha mõista, miks meie jälle kannataja rollis peame olema? Oleme hiljuti kord juba loodetud präänikust ilma jäänud ega taha jälle leppida tühjade pihkudega. Praegu on tunne, et juba teist korda vähem kui aasta jooksul tahab vallavõim meilt ära võtta lusika, mis on poolel teel suhu. Ega me ilu pärast taha endale uut staadioni ja korrastatud koolimaja! Ikka selleks, et ka meie kooliperel oleksid ajakohased tervislikud ja teistega võrdsed tingimused uute kodanike kasvatamiseks.
Ma ei taha väga musti muremõtteid ligi lasta ega kurje vandenõuteooriaid arendama hakata. Kuid kahtlused on! Kindlasti ei ole praegune kriis tekkinud selleks, et Vanalinna koolile "ära teha". Ehk tuleme kriisist siiski välja suuremate kadudeta.
Ma loodan, et praegune kriisiolukord ei tekita otsustajate peas mõtet, et võiks hakata Kuressaare Vanalinna kooli eksistentsi vähehaaval kustutama. Palun unustage see mõte! Vanalinna koolil on Saaremaa haridusmaastikul oma kindel koht ja ta on väärt kool.
Loodetavasti peab vabariigi valitsus sõna ja tuleb omavalitsustele appi eelarveaukude lappimisel. Ning meile lubatud rahanumber staadioni renoveerimiseks taastatakse esmajärjekorras ja kopp lüüakse ikkagi maasse veel tänavu. Olgem siiski optimistid ja lootkem majanduse kiiret paranemist!