VALDEK KRAUS ⟩ Kaks kuupäeva – alatiseks mällu sööbinud

Valdek Kraus.

FOTO: Irina Mägi

"Eile oli 8. mai. Kaheksas kuupäev on talletunud minu mällu kahel korral eriti eredalt. Esimene kord oli see 8. märts 1944 ja teine kord 8. mai 1945," kirjutab kuressaarlane Valdek Kraus.  

Minu isa mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 1944.  aasta talvel, kuid esialgne väljaõpe toimus Kuressaares Pikal tänaval asunud gümnaasiumi ruumides.  8. märtsil viidi mobiliseeritud sõdurid mandrile.

Läksime isa koos ema ja vanema vennaga Karja tänava puukiriku vastas olevale  kolmnurksele väljakule saatma. Tollal kutsuti seda Priikase kirikuks. Ma ei mäleta, kas seal mingeid kõnesid peeti, küll aga seda, et mehed paigutati veoauto lahtisesse kasti. Saatjaid oli palju ning nuttu ja halamist tohutult. Lahkujaid viidi ju sõtta ja keegi ei teadnud, kas nendega veel kunagi kohtutakse. Ka me kolmekesi nutsime lahinal. Viidavate esimene peatuskoht pidi olema Pärnu.

Raadio jäi vait

Kodus nutsime edasi. Mäletan, et põlvitasin voodi ees ja tihkusin padja sisse. Õhtul kuulasime kogu perega raadiost päevauudiseid. Pärast tavalist "Siin Eesti Ringhääling, Tallinn, Tartu, Türi" räägiti edusammudest rindel ja Estonia teatris parajasti etenduvast balletist "Kratt". Mingil ajal hakkas aga raadio ragisema ja jäi siis vait, ainult mingi kahin oli kuulda. Mõne aja pärast uudistesaade jätkus, nagu poleks midagi juhtunud. Peagi vaikis raadio täielikult. Hiljem saime teada, et oli alanud Tallinna lauspommitamine. Pihta sai ka Estonia teater ja samas hoones asuv raadiokeskus.

Varsti saime isalt kirja, kus ta rääkis, et Tallinna tulekahjude kuma oli Pärnusse näha. Isa ema ja õde elasid Estonia vastas puumajade kvartalis. Tänava nimi oli vist Õie. Ta oli saanud ülemuselt loa ja sõitis järgmisel päeval Tallinna. Kogu kvartal oli maha põlenud, kuid ema ja õde olid elus, aga puupaljad.

Linna toodi õhutõrjepatarei

Järgmise aasta 8. mail oli väga ilus ilm. Mäletan, et käisin õhtul surnuaial vanaisa haual lilli kastmas ja tagasiteel ajasin juttu maanteekraavis lehma söötvate Taeva pere tüdrukutega. Taeva pere elas sepipajast järgmises majas. Järgmine öö kujunes aga vägagi ärevaks.

1944. aasta sügisel, varsti pärast vene vägede jõudmist Kuressaarde, toodi praeguse Siioni kiriku kohale Tallinna, Hariduse ja Põhja tänava vahelisele alale õhutõrjepatarei. 

Kahureid oli seal üsna mitu. Sõdurid elasid sealsamas rajatud muldonnides, kuid patarei ülem elas algul Suuremõisa lähedal asunud Nuudi majas. 

Paraku juhtus seal mingi pahandus relvaga, mille käigus peretütar sai jalga haavata, ohvitser paigutati aga kevadel meile elama. Meie maja oligi üle maantee patareile kõige lähem elamu. Isegi kogu vesi viidi sinna meie kaevust.

Hommikupoole ööd põrutati meie välisuksele ja kui vanaema selle lahti tegi, seisis seal sõdur, kes nõudis kokkusaamist ohvitseriga. Pärast lühikest vestlust pani mees end riidesse ja lahkus.

Mõne aja pärast hakkas aga toimuma midagi kohutavat. Järsku avati kahuritest ja ilmselt ka käsirelvadest marutuli. Meie jaoks oli see kohutav, sest arvasime, et sakslased on teinud linna alla dessandi. Tulistamine kestis küllaltki pikalt, kuid pärast kahurite vaikimist läks käsirelvadest laskmine edasi. Mõne aja pärast jäid relvad vait. Saime aru, et tegemist ei olnud dessandiga, vaid mingi  õppusega. 

Hommikul tuli ohvitser koju ja rääkis, et sõda on lõppenud. Mina olin siis kuueaastane.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles