"Nüüd, kui tervisekaitsepiirangud on leevendust leidnud, asusid meie valitsejad end väljapoole seadust nihutama, nagu nihutab ennast märkamatult (?) üle lävepaku tuppa üldiselt kuulekas koer," kirjutab majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik.
"Nüüd siis lõpuks," ohkas üks endine kolleeg omaaegsest riigikantseleist, olles läbi lugenud artiklid uuest eelnõust, mis vabastab erakonnad vastutusest annetatud ja kasutatava raha seaduslikkuse eest. Valitsevatel erakondadel on niisiis kavatsus vabastada end tülikast kohustusest toetusrahade päritolust ja kasutamisest läbipaistvalt aru anda.
"Puudub veel vaid, et võetakse võimalus riigikogu liikme üle kohut mõista – saadikupuutumatus muutub võõrandamatuks ja eluaegseks, ning siis on vaid kukesamm selleni, mida vene võimu all valimisteks nimetati," ennustas juuraharidusega kauaaegne riigiametnik, lähemal 90. kui 80-ndale juubelile.
"Päts kehtestas ka kõigepealt eriolukorra, ainult nimi oli teine, vist kaitseseisukord."
Seekordse eriolukorra põhjuseks oli oht inimeste tervisele, Konstantin Pätsi 1934. aasta 12. märtsil kehtestatud kaitseseisukord, mida tänapäeval riigipöördeks nimetatakse, oli võimu säilitamise abinõu. Nüüd, kui tervisekaitsepiirangud on leevendust leidnud, asusid meie valitud (?) valitsejad end väljapoole seadust nihutama, nagu nihutab ennast märkamatult (?) üle lävepaku tuppa üldiselt kuulekas koer. Aga koera märgatakse, ja nii märgatakse ka inetusi tegevaid poliitikuid, sest mõlemad alahindavad oma publikut.
Jäägu katse ja vastav seaduseelnõu erakondade rahastamise üle järelevalvet teostavast komisjonist vabaneda siinkohal lahkamata, seda teevad lähipäevadel asjatundjad palju tõhusamalt. Kasutan leheruumi kahe tähelepaneku jagamiseks.
Parasjagu võimu kasutavatel poliitikutel on üldiselt küll hirm sellest ilma jääda, kuid samal ajal istub kuskil sisemuses (vähemalt demokraatia puhul) ebarealistlik ettekujutus, et nüüd nii jääbki. Seetõttu on mõistlik endale meelepäraste seaduste ja sigaduste tegemisel hästi ette kujutada, mis saab siis, kui seda parasjagu just kui endale loodavat "hüve" või nähtamatuks tegevat kübarat kasutavad teised, need, kes pärast valimisi või koalitsiooni lagunemist võimule tulevad.
"Õige hetk lõpetada erakondade kinnimaksmine riigieelarvest ehk meie kõigi poolt."
Kolm aastat amnestiat ette, mida võimurid seadustada soovivad, meie nelja-aastase valimistsükli juures väga kaval võte tegeliku karistamatuse loomiseks – jäägu see huvilistele koduseks arvutamiseks!
Teine märkus puudutab arutelu selle üle, kas on õige kõnealune järelevalve riigikontrollile sokutada. Selle mäe kõrgematelt nõlvadelt kostis kahtlusi, et niiviisi muutub koguni riigikontrolli eesmärk. Teadagi – kui toas on kolm juristi, siis on seal ka vähemalt neli õiget ja teisi välistavat arvamust ning küllap kuuleme-loeme meiegi peagi mõndagi neist. Lihtne lehelugeja loeb riigikontrolli seadusest (§ 7 (3)), et "Riigikontroll kontrollib teiste isikute valdusesse antud riigivara kasutamist ja säilimist. Riiklikke toetusi ja sihtotstarbelisi eraldisi saavate isikute puhul on Riigikontrollil õigus teha menetlustoiminguid, et selgitada toetuse või eraldise saamise tingimuseks olevate asjaolude paikapidavust ning toetuse või eraldise kasutamise õiguspärasust."."
Seni saavad parlamendierakonnad regulaarselt päris kopsakaid summasid meie raha, eelarvest, see tähendab riigi vara. Riigivara. Kui kaua ja millises koolis peab juurat õppima, et see asjaolu riigikontrolli seaduse tsiteeritud § 7 (3) "lahti seostada"? Tegelikult, ja mitte keeruka seletuse ehk juriidilise konstruktsiooni abil?
Muide, sellesama riigikontrolli pügala valguses on õige hetk lõpetada erakondade kinnimaksmine riigieelarvest ehk meie kõigi poolt. On ju ebaõiglane, et parlamendist väljajäänud erakonna liige maksab tões ja vaimus oma partei liikmemaksu ja siis maksude kaudu ka oma poliitilistele vastastele! Peamised võitjad oleksid ikkagi elukutselised poliitikud, kes vabaneksid suurest osast tülikast kontrollimisest ning üksiti selguks, milline poliitiline valik on organiseerituna tegelikult elujõuline.
Riigikontrolöri kui riigikontrolli juhi nimetab viieks aastaks ametisse just riigikogu presidendi ettepanekul (ja see ettepanek on ju üsnagi formaalne, sest varem kooskõlastamata kandidaadiga, kes parlamendis läbi ei lähe, pole ju presidendil mõtet välja tulla). Niisiis (võimulolijate mõttes) nimetame kontrolöri, kes hakkab nimetajaid kontrollima ehk politiseerime riigikontrolöri ameti.
Seni tundub, et tegemist on nõukogude korra ajal kehtinud kuritegeliku maailma kommete ülevõtmise ja rakendamisega: вор в законе ehk (otsetõlkes) varas seaduses, tavalises kõnepruugis seaduslik varas oli nõukogude võimu piirkonnas ja on tänaseni postsovetliku elukorraldusega aladel mõjuvõimas kurjategija, see peaks siis tähendama eriti kõva kurjategija, kelle otsused on omasuguste hulgas ning isegi vangivalvurite ja paadunud võmmide jaoks väljaspool kriitikat.