SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Valgusevihud pimedais tunneleis

Neeme Korv
, Äripäeva arvamustoimetuse juht
Copy
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Üht hiljutist Äripäeva raadio hommikuprogrammi sisse juhatades laskusin endalegi ootamatult küünilisse musta huumori valda. "Mulle tundub, et koroonakriisi tunnelis paistab valgus, aga," siinkohal tegin pausi, vaadates uudistetoimetajale üle laua otsa. "Võib-olla on see rong..."

"... mis sõidab meie suunas," lõpetas kolleeg.

Tunnelis läheneva rongi metafoor võib tähendada mida iganes. Näiteks viiruse teist lainet, mida ju üleilmselt kardetakse. Millegipärast arvan, et teist tervisekriisi lainet me varasemal kujul ei näe. See ei tähenda, et viirust ei tule – ikka võib tulla. Kuid riigid ja ühiskonnad on nüüd lihtsalt paremini valmis. Tähelepanu läheb nõrgemate kaitsele (hooldekodud, haiglad); ka on rahval juba harjumus maske kanda ning viiruse saame kontrolli alla. 

Muret tekitab aga majandus. Sügis ähvardab pikendada töötute ridu. Mitmed kogenud ettevõtjad ja juhid, näiteks Toomas Luman ja Tarmo Noop, on rääkinud koguni 100 000 töötust. Eestis ei ole teist piirkonda, kus ettevõtjad oleksid näinud elu seiskumist nii, nagu nähti Saaremaal. "Meil ei olnud mingit sihti, oli ainult tunnel, mis oli pime," kirjeldas OÜ Hõbekeskus juht Andres Tinno olukorda sel nädalal Äripäevale. "Kuhu või millal liikuda? Millal me avame või mida ma tegema pean?"

Minu noor kolleeg Morten Merila kirjeldas harjumatult inimtühja Kuressaaret ja kirjutas üldistavalt: "Saaremaa ettevõtjate sõnul saatsid neid kriisi ajal segadus ja frustratsioon, kuid samas ka lootus ja optimism, et küll suviseks kõrghooajaks olukord normaliseerub ja mandrirahvas leiab taas tee Eesti suurimale saarele."

Siseturistidest veel olulisemad oleksid aga välisturistid, ennekõike soomlased, kes Saaremaad teavad-tunnevad ja armastavad. Ehkki soomlaste külastused olid vaikses langus-

trendis, andis tänavusele hooajale uut lootust saarlaste võit Helsingi messil Matka 2020 korraldatud jätkusuutliku turismi konkursil. 

See oli jaanuaris, mil keegi ei osanud arvata, kui hull on väljavaade juba paari kuu pärast. Küll aga kirjutasin siinsamas Saarte Hääles: "Suhteid tuleb hoida, mitte neile sülitada." Soome peaminister Sanna Marin oli Eestis käimas, saateks ühe Eesti valitsuse liikme erakordselt ebaõnnestunud väljend. Ja praegu otsib Soome välisminister pehmeid põhjendusi, miks mitte liituda Balti vabatsooniga enne kui Rootsiga. Ehkki koroonaviiruse levikut arvestades oleks meil puht objektiivselt soomlasi tunduvalt enam põhjust karta kui soomlastel meid. 

Eks põhjused ole peamiselt ajaloolised – Soome on ikka olnud enam orienteeritud Põhjamaadele kui Balti riikidele. Ometi võiksime muu hulgas ka sellele tagasi mõelda, kuidas me ise käitunud oleme. Mulle tundub, et me unustame sageli mingite emotsioonide kütkes oma tegude ja otsuste laiema mõju.

Loo alguse juurde tulles: kas rong võiks olla hoopis lootuse sümbol?

Lennuühendus muu maailmaga on meil siin Soome lahe ja Suwałki koridori vahelt praegu päris habras. Lennufirmad on ka majanduslikult keerulises seisus ja riske võtta ei taha. Kujutlegem nüüd, kui meil oleks Rail Baltic, rahvusvaheline rongiühendus Euroopaga. Julgen oletada, et liikuma pääsemine maitsi oleks kordi hõlpsam. Jällegi, lihtsalt mõtteaineks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles