ILMAR RAAG ⟩ Koroonaviirusega kohanemise anatoomia

Ilmar Raag

FOTO: Madis Sinivee

"COVID-19 pandeemia aegu tehtud uuringud annavad huvitava pildi inimeste hoiakute dünaamikast," leiab saarlasest filmilavastaja Ilmar Raag, kunagine riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Vikerraadio päevakommentaaris. 

See kõik vastab suurepäraselt Abraham Lincolni 150 aasta tagusele kuulsale mõttele: "Sa võid kõiki inimesi lollitada mõnda aega või mõningaid inimesi kogu aeg, aga sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg."

Jätame siinkohal kõrvale sõna "lollitama" ja räägime lihtsalt kommunikatsiooni mõjust.

Kõige üldisemalt on taas leidnud kinnitust väide, et inimeste vahetul keskkonnal on nende käitumisele suurem mõju kui ükskõik millisel kommunikatsioonil, kaasa arvatud propagandal.

Inimeste COVID-19 eriolukorra aegsete muutuste kirjeldamiseks tuleb appi võtta psühholoogiast tuntud "vahetu rahulduse" põhimõte. Selle kohaselt püüdlevad inimesed valdavalt sellise käitumise poole, mis annab neile kohe rahuldust pakkuva lahenduse. See printsiip ei paljasta üldjuhul inimeste tarkust ja analüüsivõimet, aga see on reaalsus, millega tuleb arvestada.

Omaks võetud hirm

Eriolukorra esimeses faasis nägime, kuidas ühiskond võttis omaks infovahenditega edastatud hirmu. Ma ei arva, et keegi oleks väga teadlikult tahtnud kedagi hullutada koroonaviiruse ohtlikkusega. Pigem oli tegemist teaduslikult tehtud modelleerimisega, mis kujutas viiruse levikut teatud tingimustel. Riigi kriisikommunikatsioon ja enamik meediast võtsid seda hoiatust väga tõsiselt. Tulemuseks oli ühiskonda erakordselt laiaulatuslikult ühendanud ärevusfoon.

Eriolukorra teisel nädalal pidas 91 protsenti Eesti elanikest olukorda tõsiseks. Meetmete karmistamist soovis 58 protsenti inimestest. Piirangute leevendamist pooldas tookord ainult 4 protsenti vastanutest. Samal ajal oli meil COVID-19 tõttu surnud vaid paar inimest.

See, mis järgnes, peegeldab taolise pandeemia paradoksi. Kuna rakendatud piirangutel oli kindlasti oma mõju, siis selle tulemusena ei olnud inimestel võimalik vahetult tajuda ohu tähendust.

Arvestades Eestis nakatunute hulka, oli vaid alla ühe protsendi elanikkonnast neid, kel oli vahetu kokkupuude haigestunud või isegi surnud lähikondlasega. See tähendab, et valmisolek piiranguid järgida tugines eelkõige kommunikatsioonile ja ühiskondlikule kokkuleppele. See ongi kommunikatsioonimõju.

Paraku on tegemist tüüpilise lühiajalise mõjuga. Eesti puhul hoiatas pandeemia ohuhinnang näiteks, et võimalik on meie tervishoiu ressursside kokkujooksmine ja haiglate ummistumine. Kummatigi ei jõudnud meile Itaalia või New Yorgi arengud. Vaid Saaremaal tekkis tõsisema kriisi tunne. Võib vaid ette kujutada, milline olnuks avaliku arvamuse dünaamika siis, kui Saaremaa asemel oleks viiruse epitsenter asunud Tallinnas. Aga ei asunud.

Selle asemel andis vahetu mõju signaale hoopis majanduslik olukord. Sissetuleku vähenemine puudutas palju suuremal hulgal inimesi kui viirus. Niisamuti puudutasid piirangutest tekkivad ebameeldivused peaaegu igaühte. Ja nii jõuti infokonfliktini, kus eriolukorra poliitika ja kommunikatsioon olid eelkõige suunatud viiruseohule, aga inimeste vahetu tegelikkus andis teisi signaale.

Eriolukorra viiendaks nädalaks oli ärevuses kodanike hulk, kes soovisid piirangute karmistamist, kukkunud viis korda. Neid oli siis alla kümne protsendi elanikkonnast. Samal ajal tõusis leevenduste pooldajate hulk veerandini elanikkonnast. (4 protsendilt 24 protsendini.) Ja kõik see oli toimunud ilma ühegi kommunikatsioonikampaaniata.

Enesepettuse kinnitamine

Samal ajal süvenes avalikus inforuumis teine psühholoogiast tuntud nähtus – enesepettuse kinnitamine (inglise keeles bias confirmation). See on nähtus, mille puhul hakkame välismaailmast tulevaid signaale tõlgendama vastavalt oma ootustele ja lootustele.

Nägin sotsiaalmeedias mitut viidet tõsistele teadusuuringutele, mida erinevate hoiakutega kogukonnad Eestis tõlgendasid risti vastupidiselt. Meenutagem vaid tantsu maskide ja nende kasulikkuse ümber, mis sai tekkida vaid sellest, et eriolukorra esimeste nädalate ärevusfoon oli maha kukkunud.

Sotsiaalmeedias jagati ka päris suurel hulgal videolugusid, milles justkui väärikad inimesed paljastavad pandeemia organiseerijate telgitaguseid. Enamikku neist lugudest oli võimalik ümber lükata igal üliõpilasel, kes on vähemalt ühe semestri jagu õppinud uurimistöö teaduslikke meetodeid, aga sel kõigel ei olnud enam mingit tähendust.

Järeldused

Ei olnud mingit üllatust, et kui eriolukord lõppes, leidis see kohe heakskiidu avalikus arvamuses. Millised järeldused me siit võime teha?

Sõltumata sellest, mida arvavad tervishoiueksperdid võimalikest arengutest, näitavad uuringud, et enam kui poole Eesti inimeste hoiakud on astunud järgmisse faasi, kus viiruse mõju ei hinnata isiklikul skaalal väga suureks. 

Eriolukorra käigus tõestus, et kriisikommunikatsioon suudab saavutada informatsioonilise mõju, mis kestab maksimaalselt kuu aega. Pikaajalisema mõju jaoks peaks aga vähemalt mingisugune osa elanikkonnast saama vahetut tagasisidet ohu tähendusest. Mõnes mõttes on see hea uudis, sest see ütleb, et ükski propaganda, mis ei toetu inimeste reaalsele keskkonnale, ei suuda saavutada pikaajalist mõju.

Kui demokraatlikus riigis juhindutakse inimeste hoiakutest, siis viiruse järgmise laine puhul ei nõustu ühiskond ilmselt enam samasuguste piirangutega ükskõik millise kommunikatsiooni abil. See seab tuleviku valitsuse tunduvalt raskemate otsuste ette. Tõenäoline lahendus on pigem suurema riski võtmine, mille tagajärjel saabub viimane faas, et COVID-19 ei hirmuta inimesi enam rohkem kui suitsetamisest tekkiv kopsuvähk.

Lühendatult portaalist err.ee

Tagasi üles