Svea Tarkin uurib, kuidas hiinlased eesti keelt õpivad

Svea Tarkin Foto: Erakogu

Ajakirja Oma Keel värskes kevadnumbris kirjutab filoloogiatudeng Svea Tarkin  hiinlaste eesti keele õppest, mida seni on väga vähe uuritud.

Tartu ülikoolis magistrikraadi omandav Tarkin uuris oma bakalaureusetöös hiina emakeelega õppijate eesti keelt, täpsemalt käändekasutust. Teda huvitas, milliseid käändeid nad kasutavad ja millised pole nende keelekasutusse veel ilmunud, kui palju nad käändeid omavahel asendavad ning kui suures osas asendab teisi käändeid just sõnaraamatuvorm ehk nimetav kääne.

Terve kolmanda õppeaasta vältel andis ta koos kaastudengiga Tartu ülikoolis iseseisva õppimise tundi hiinlastele, kes olid varem Pekingi välisõpingute ülikoolis (Beijing International Studies University) juba kaks aastat eesti keelt õppinud. "Kuna mind huvitab eesti keele teise keelena omandamine, tundus hiina õppijate keelekasutuse uurimine väga põnev, eriti kuna eesti-hiina keelepaari on minule teadaolevalt alles väga vähe uuritud," rääkis Tarkin.

Käändekasutuse uurimiseks tegi ta hiina õppijatega kaks pildikirjelduskatset – 2018. aasta detsembris ja 2019. aasta aprillis –, et näha ka seda, kuidas nende keelekasutus on kuude jooksul arenenud. Õppijate edenemine oli silmnähtav.

Kui esimesel kogumisel ei kasutatud alaltütlevat, saavat ega ilmaütlevat käänet kordagi, olid need teise kogumise tekstides juba esindatud. Ainukesed käänded, mida õppijad kordagi ei kasutanud, olid rajav ja olev kääne, kuid sellest ei saa Tarkini sõnul järeldada, et nad ei olnud nende käänete kasutusfunktsioonidest teadlikud. "Võimalik, et neid polnud piltide kirjeldamiseks lihtsalt vaja. Samuti selgus, et õppijad kasutasid teiste käänete funktsioonides kõige enam nimetavat, seega on sõnaraamatuvormil keeleõppes oluline roll," märkis ta.

Kuna eesti keelt õpetatakse Hiinas juba mitmes ülikoolis, on teadmised hiina emakeelega õppijate eesti keele omandamisest Tarkini hinnangul olulised. Oma magistritöö raames tegelebki ta hiinakeelsete õppijate eesti keele uurimisega edasi, keskendudes verbikasutusele.