KÕNE IFFILE ⟩ Sel suvel jagub tööd ja puhkust

Ivo Linna.

FOTO: Irina Mägi

"Patt oleks praeguse olukorra ja saabuva suve üle kurta – ei ole mul häda midagi," leiab laulja Ivo Linna. "Vaikselt on hakanud juurde tulema igasugust tööd." 

Selja taga on juba mitu suuremat esinemist. Kontsert lauluväljakul, kus publik istus autodes, oli väga kummaline kogemus. Publik oli väga aktiivne, signaalitati, vilgutati tuledega. Selgus, et pärast olid mõnel autol akud tühjad – siis toodi abijõudu, et auto jälle käima saaks.   

Meie, laval olijate jaoks oli see muidugi lõbus õhtu, aga jäägu säärane kontsert pigem ühekordseks ettevõtmiseks.  

Alexela kontserdimajas toimunud telekontserdis minu jaoks midagi nii uut ei olnudki – on ju ennegi võetud televisiooni jaoks kontserte üles tühjades saalides. 

Saaremaa heaks korraldatud heategevuskontserdil "Saaremaa rööm" esinesid teised küll Viimsi vabaõhumuuseumis, meid Antti Kammistega võeti aga üles Muhus mu koduõues. Saarlasena oli sel kontserdil üles astuda minu jaoks väga hingeline kogemus. 

Juba sel laupäeval esineme Antti Kammistega ühes pulmas ja väiksemaid esinemisi on ootamas teisigi. 

Ka suuremaid töid tuleb, kuigi paljud ammu broneeritud üritused on praegu ooterežiimil – on alles otsustamata, kas need peod ja kontserdid ikka toimuvad või mitte. Üks on kindel: koos Märt Avandi, Juss Haasma ja Lexsoul Dance Machine`iga teeme juulis Jaak Joala mälestuskontserdi. Jaak oleks 26. juunil saanud 70. Ootan seda kontserti väga. Olen Jaagu laule erinevate koosseisudega ennegi laulnud ja teen seda uhke tundega. Jaak oli ju mu vana sõber ja tema pärandit on tore elus hoida.

Kahjuks või õnneks, aga suuremad jaanipäevatrallid jäävad tänavu vahele. Jäägu pealegi – saab korra ka kodus lõket teha.          

Vahepeal oleme salvestanud paar lugu. Olen alustanud ka plaadi tegemist. Dirigent Siim Aimla pakkus välja, et laulaksin oma vanu lugusid koos politsei- ja piirivalveorkestri Big Bandiga. Tegime proove, nüüd salvestavad nad fonogramme ja sügise jooksul saab see asi teoks. Sellest tõotab tulla väga uhke ja põnev ettevõtmine. Ka lood kõlavad natuke teistmoodi. See on kirjeldamatu tunne – mida olen oma elus varemgi tunda saanud – töötada suure kollektiiviga, kus mängib palju pillimehi. 

“Vaevalt nüüd keegi lihtsalt niisama edasi-tagasi sõitnud oleks. Inimesed ei ole ju nii lollid, et ohu korral reeglitele vilistaksid ja demonstratiivselt näitaksid: minge õige kõik seenele, mis minuga ikka juhtuda saab!”

Olen saanud sel kevadel korralikult puhata ega ole pidanud igavust tundma. Viiruseoht pole veel möödas, seega tasub endiselt ettevaatlik olla. Olen aga tähele pannud, et poes käies olen ainus, kes maski kannab. Ometi ma teen seda – loobun siis, kui see koroonajama tõesti möödas on, kui teatatakse, et kuu aega pole olnud ühtki nakatumist. Mitte et ma meeletult kardaks, aga ma ei tahaks olla ka tagantjärele tark – et näe, olin hooletu ja saingi viiruse külge. Maski kandmises ega käte desinfitseerimises pole ju midagi rasket.  

See viirusepuhang oli tõesti jube. Samas ei pea ma õigeks, et selles saarlasi süüdistati ja nad ülejäänud Eestist täiesti ära lõigati. 

Ühest küljest oli piiride kinnipanek vajalik – see andis parema tulemuse. Samas – võib-olla oli see kohati ülepingutatud. Kui mandrile minekuks leidus ikka mõjuv põhjus, oleks pidanud saarlastel-muhulastel liikuda laskma. Vaevalt nüüd keegi lihtsalt niisama edasi-tagasi sõitnud oleks. Inimesed ei ole ju nii lollid, et ohu korral reeglitele vilistaksid ja demonstratiivselt näitaksid: minge õige kõik seenele, mis minuga ikka juhtuda saab! 

Nüüd, mil Eesti piires jälle vabalt liikuda tohib, tasub seda võimalust kasutada. Kuna suur suvi on tulekul – puhakem Eestis. Tundugu see Eesti väga väike pealegi, siseturism pakub üüratuid võimalusi. Me abikaasaga oleme Eestis teinud toredaid avastusreise ja leidnud tohutult ilusaid paiku. Muhumaa tundub mõnele väike kui nööpnõela pea, aga 26 aastat Muhus elanuna ei julge mina küll käega rinna peale peksta, et ma sellest saarest kõike tean ja iga kohta oma silmaga näinud olen. 

Tagasi üles