/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)
“Heal juhul räägitakse poliitilise vastutuse võtmisest, kuid mitte ükski erakond ei ole võtnud ühest seisukohta probleemide allika suhtes.” Kes nii ütles ja millal? Poliitikahuvilised mäletavad kahtlemata Silvergate’i, kaheksa aastat tagasi Postimehes avaldatud Silver Meikari artiklit, kus kunagine noorpoliitik tunnistas, kuidas Reformierakond oma kassat täitis. Jokk-skeemidega.
Käesoleva kolumni avalause pärineb samast suvest, aastast 2012, ütlejaks endine õiguskantsler Allar Jõks, kes erakondade rahastamise teemat väga jõuliselt päevakorral hoidis ja mitmel korral seda kommenteeris, nii enne kui ka pärast Meikari artikli ilmumist.
Mina küsiksin täna, mis on muutunud?
Ja vastan: suurt mitte midagi. “Jälle seesama sara,” nagu öeldakse filmis “Mehed ei nuta”. Kui keegi omadega avalikult orki lendab, nagu Keskerakond praegu oma 50 000-eurose kahtlase taustaga toetuse saagaga, siis istuvad teised parteid jälle nagu kuldid rukkis. Isegi kõige häälekamad neist. Jah, poliitiliselt üritab opositsioon olukorda kasutada, kuid probleemide allika osas ollakse pimedusega löödud. Teadlikult, muidugi mõista.
Kaheksa aastat tagasi hirmutati avalikkust uue erakonna loomisega ja mängu toodi ka poliitiline kapital ehk võimupositsioon. Kellel on ja kellel pole. Toona oli neljal erakonnal, kes parlamenti pääsesid – fraktsioonide suuruste järgi Reformierakond, Keskerakond, IRL ja SDE. Silvergate andis vastulöögi. Mäletame ju rahvakogu liikumist ning ka järgmise riigikogu koosseis kujunes mõnevõrra teistsuguseks.
Vastulöök sai võimalikuks asjaolu tõttu, et keskkond, tagatud demokraatlike põhiseaduslike õiguste ja vabadustega, laseb tekitada mõjule vastumõju. Valija laseb end mõnikord populistlikel virvatulukestel ahvatleda, aga hirmutada üldiselt mitte.
Ohtlikuks muutub asi aga siis, kui läheme keskkonna kallale ja praegu mõnes mõttes seda tehakse. Pean silmas seadusemuudatust, mis Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni kaotaks ning järelevalve riigikontrolli kätte annaks. Teemast on olnud meedias palju juttu, ei hakkaks siinkohal seda üle kordama.
Tahaksin näha, et erakondadel oleks tahet sisse seada mingid mõistlikud üldtunnustatud rahastamisreeglid, ent kui puudub poliitiline kultuur, mis taunib sahkerdamist ja tankiste, võib seadusesse kirja panna ükskõik mida – see ei toimi. Mida väiksemaks jääb avalikkuse kontroll ja selle hääle mõju, seda vähem lootust on paraku sellesinase kultuuri tekkeks. Riigikontrolli suutlikkuses süsteemi luua pole keegi kahelnud, kuid kõige paremini iseloomustas uue funktsiooniga seotud riske riigikontrolör Janar Holm ise, soovides riigikogu põhiseaduskomisjonis esinedes mitte mingil juhul saada parteipolitseiameti juhiks.
Lõpuks maksab veel kord meelde tuletada Silver Meikari artiklis sisaldunud hoiatust. Kui erakondade varjatud rahastamisega asjad korda ei saa, läheb “osa avalikust võimust salajaste hallide kardinalide kätte ning tulemuseks on Ukraina stiilis oligarhide riik”. Meikari sõnul seab selline stsenaarium ohtu Eesti riikliku julgeoleku, tuleviku ja iseseisvuse. Seepärast tuleb avalikkusel erakondade rahaasjadel pidevalt silma peal hoida ja hoida keskkonda, mis võimaldab seda efektiivselt teha. Sest hirm kaotada oma positsioon pluss avalik häbi on ainsad asjad, mis ennetavalt toimivad.