"Tööd jagub meil pärast koroonakriisi ja eriolukorda lausa nii palju, et tegijatest kipub puudu jääma," ütleb OÜ Saaremaa Sepad juhatuse liige Tulju Ella. "Paraku tuleb asjalikku töölist praegusel ajal tikutulega otsida."
Tulju Ella ⟩ Tööd jagub, leiaks vaid tegijaid!
Ma ei julge öelda, et Saaremaa Seppadel pärast koroonakevadet just hiilgavalt läheb, ent kindlasti mitte kehvemini kui möödunud aastal samal ajal. Oma toodangust poole müüme Eestis, poole välismaale. Põhiliselt toodame hulgimüügiks ja kõiksugu talu- ning ehitussepist. Eritellimusi teeme siis, kui suudame.
Märtsis, mil eriolukord välja kuulutati, kukkus meie käive järsult. Palusime töötukassalt abi ja ühe kuu ka saime. Kokkuleppel töötajatega saatsime nad koju, siis aga hakkas ettevõtte käive tasapisi tõusma ning järgmisel kuul saime juba hakkama. Käive taastus samal tasemel, mis mullu samal ajal.
Kokku töötab meil seitse inimest: viis sepikojas ja kaks laos. Eriolukorra ajal aitas meid kõvasti see, et samal ajal, kui meil siin oli kukkumine, avati Soomes veel üks Bauhausi kauplus, mis meie kauba sisse võttis.
Amet ei tähenda staatust
Töötajaid oleks hädasti juurde vaja. Ettevõtjana kulutan poole oma ajast sellele, et mõtlen, kust sobilikku inimest leida. See on keeruline ülesanne.
Meil töötab üks 61-aastane mees. Ma tunnen hirmu päeva ees, mil see tubli mees pensionile minna otsustab. Kust ma enam niisuguse oskustöölise leian?
See, et asjalikke ja oskajaid inimesi tänapäeval napib, on lugu, mille rääkimist tuleks alustada saja aasta tagusest ajast.
“Ühe lahendusena võiks ju otsida sepikotta töötajaid välismaalaste seast. Paraku pole neist, kes meilt seni läbi käinud, asja olnud. Olen siiski ühe ukrainlasega läbi rääkinud – kui väga hätta jään, pean hakkama mõtlema, missuguse paadiga ta siia smugeldan.“
Toona soovisid poja vanemad, et see endale ka ameti saaks. Amet oli inimese jaoks oluline, selle üle oldi uhke. Tähendas ju amet staatust.
Praegu aga astub inimene uksest sisse, küsib: "Kas teil tööd on?" Mis te arvate, missugune on tema järgmine küsimus? Õige, ära arvasite: "Kui palju te maksate?" Alles pärast seda küsib tulija: "Aga mida ma üldse tegema pean?"
See näitab ilmekalt, et keegi ei taha enam olla oskustööline, amet ei tähenda enam staatust. Õnneks on meil mõned sepad, kes nii ei arva ning kes peavad oma staatust oluliseks. Selliseid mehi leidub tänapäeval väga vähe.
Palk ei motiveeri
Meie sepikojast on läbi käinud palju praktikante, aga esimest korda ütlesin ühele neist, ametikooli noormehele mandrilt: "Kui sa sõjaväest tagasi tuled, on meie sepikoja uks sinu jaoks avatud."
Selliseid asjalikke noori on aga väga vähe. Kui saan teada, et mõni noor mees taastab vanu mootorrattaid või autosid, ma lausa imestan – kas tõesti leidub veel selliseid noori, kes oma kätega midagi teha oskavad ja tahavad?
Seppadel on kogu aeg olnud head palgad – üle ümbruskonna keskmise kindlasti. Paraku ei ole isegi palk see, mis sepatööd tegema motiveeriks. Tulla tööle sepikotta, kus on palav, tuleb füüsilist tööd teha ning ega seda eriti oska ka – pigem minna kuhugi, kus on kergem ja mugavam ning mingeid erilisi oskusi ei nõuta!
Ühe lahendusena võiks ju otsida sepikotta töötajaid välismaalaste seast. Paraku pole neist, kes meilt seni läbi käinud, asja olnud. Olen siiski ühe ukrainlasega läbi rääkinud – kui väga hätta jään, pean hakkama mõtlema, missuguse paadiga ta siia smugeldan.
Mida toob sügis meie ettevõtte jaoks – kes see praegu ennustada oskab? Kuulates ja vaadates uudiseid, mis meediast koroona võimaliku teise laine kohta tulevad, ei julge me väga suuri ja julgeid lootusi panna millelegi. Peame ju valmis olema ka selliseks olukorraks, kui meil äkki enam tööd ei ole, meie kaupa ei osteta või ei pääse see piirangute tõttu liikuma.
Rahulikum aeg kulus marjaks
Karel Lember, tatart, tudra- ja kanepiõli tootva OÜ Karmeli juhatuse liige:
Koroonakriisi ja eriolukorra järel on meie jaoks praegu veidi vaiksem periood. Samas oligi meile sellist rahulikumat aega vaja.
Sai tegeleda töödega, mis seotud seadmete ja tööruumidega. Seni me selleks mahti hästi ei leidnud või oleks see tavaoludes keeruline olnud.
Oleme ka ise võtnud rahulikuma joone – suurüritusi ise ei korralda ja neil ka ei osale. Kas tänavune aasta senistega võrreldes just tagasihoidlikum tuleb, on praegu veel vara öelda.
Töötajate muret meil ei ole, ka toodangu sortimenti praegu majanduses toimuv ei muuda.
Toetusi me taotlenud ei ole.