"Välja selgitada, kellel on kesklinna autoliiklusele sulgemise mõjude osas õigus, on ilma adekvaatsete andmeteta praktiliselt võimatu," kirjutab saarlane Priit Pruul.
PRIIT PRUUL ⟩ 150 meetrit meeleheidet
16. juuli 2020, 00:21
/nginx/o/2020/07/15/13212148t1h196b.jpg)
Kuressaare linna keskväljak on teinud paari aastaga läbi tõsise metamorfoosi. Jah, see on tulnud kohalikule inimesele üsna valulikult. Eelmise ja üle-eelmise aasta songermaa püsib veel küllaltki hästi meeles, hoovihmade tekitatud probleemid ootavad endiselt lahendust, kuid parema homse nimel kannatatakse väikese virina saatel seegi ära. Nagu saarlased seda üldiselt ikka teevad.
Võib-olla ma ei suhtle õigete inimestega, aga ma ei ole kohanud palju neid, kellele uuendatud linnasüda üldse ei meeldiks – on ruumi, valgust ja avarust, liikumiseks, istumiseks. Koos uue rüüga sai kunagine ebamäärane linnaväljak kaasavaraks uutmismeelse ja ehk ka pisut boheemlasliku liikluskorralduse, mis surus autojuhid kulgema läbi kesklinna vabakäigul. Kuniks otsustati suvistel nädalavahetustel seegi võimalus kaotada.
Rahvakultuur toob elu?
Rohkelt publitseeritud konflikt kesklinna piirkonnas tegutsevate ettevõtjate ja otsustajate vahel oligi alguse saanud. Esimestel on argumendiks positiivne mõju ja suuremad käibed, mida kesklinna läbiv autoliiklus ettevõtlusele pakub. Otsustajad rõhuvad aga turvalisemale ning kergliiklust väärtustavale linnaruumile.
Kõrvaltvaataja jaoks teeb selle nägelemise mõistmise keerukaks asjaolu, et lõpuni välja selgitada, kellel on konkreetselt kesklinna autoliiklusele sulgemise mõjude – olgu siis positiivsete või negatiivsete – osas õigus, on ilma adekvaatsete andmeteta praktiliselt võimatu.
“Täna paistab aga ühele ulgusaarlasele, et elu on meitel vist lihtsalt liiga heaks läinud.”
- Priit Pruul
Ettevõtjad teevad fotosid inimtühjast linnasüdamest ja võrdlevad kaupluste, söögikohtade ja teiste äride käibenumbreid autodega versus autodeta kesklinnas. Andmata endale aru, et apelleerimine nädalas kahel päeval suletud 150-meetrisele lõigule kui kaalukeelele, mis ettevõtlust pinnal hoiab, pole tõsiseltvõetav, vaid räägib ühest ettevõttest rohkem kui mõistlik ettevõtja sooviks avalikkusega jagada.
Otsustajad täidavad kesklinna vastukaaluks poolvägisi rahvakultuuri, tantsijate ja moosekantidega – ja mina kehitan õlgu. See on küll sümpaatne viis anda huvilistele tore platvorm, kuid kesklinna autoliikluse jaoks sulgemise kontekstis tundub see punnitatud. Olen skeptiline, kas see tõesti linnasüdamesse n-ö elu toob.
Satun Kuressaarde ehk kord kuus, suvel veidi pikemalt. Ma ei saaks öelda, et autoliiklus mind häirinud oleks. Samas ei häiri mind ka see, kui ma autojuhina läbi kesklinna sõita ei saa. Loomulikult avaldab mistahes muudatus märkimisväärselt teistsugust mõju neile, kelle jaoks on Kuressaare igapäevane elu- ja töökoht. Suvitajal on muidugi mõista vahva, kui keset linna on tekitatud üks veidi suurem ala, kus ei pea autoliiklusele liigset tähelepanu pöörama. Kus möödavuravad masinad ei lämmata vestlust ega tekita salatile soovimatuid lisandeid.
Plussid ja miinused
Kohalike jaoks, kes peavad oma igapäevaste toimetuste tõttu palju liiklema, on aga tüütud mistahes ümbersõidud. Rääkimata sellest, et konkreetselt Kuressaares on need ümbersõidud nuhtlus ka südalinna vahetus läheduses elavate inimeste jaoks. Küllap Uue tänava elanikud mõistaksid neist probleemidest kõnelda tunde. See, milline võiks olla hästi toimiv ja läbimõeldud liiklus Kuressaares üleüldiselt, nõuaks aga omaette artiklite seeriat.
Ja nii olemegi justkui patiseisus – mõlemal poolel oleks nagu õigus ja nagu ei oleks ka. Mõlemal lähenemisel on oma plussid ja oma miinused. Küll aga pole see kindlasti koht, kus viidata otsuseid tehes avalikule huvile.
Ka kohalikud ettevõtjad on osa avalikust sfäärist, mis tähendab, et nendegi huvid peavad kuuldavad olema. Iseasi, kas 150 meetrit peaks tekitama meeleheidet ja apokalüptilisi kuulutusi kohaliku ettevõtluse võimalikust hukust. Pigem tundub, et nende eest vastutavad selles keerulises võrrandis mingid teised muutujad.
Millised need muutujad on ja kas Kuressaare südalinna sulgemisest saab suviste nädalavahetuste pärisosa või mitte, näitab ilmselt aeg. Soovin, et aeg tooks endaga hulgaliselt kaasa ka mõõdetavaid andmeid, mis võimaldaksid otsustajatel ja huvitatud osapooltel kalkuleerida emotsioone ukse taha jättes. Täna paistab aga ühele ulgusaarlasele, et elu on meitel vist lihtsalt liiga heaks läinud.