JUHTKIRI ⟩ Kõlblik kuni

Vana foto on tehtud üle Lossi tänava asuva ärihoone teise korruse aknast 1930ndatel aastatel, täpselt samast kohast sama rakursi alt pildistas maja eile fotograaf Maanus Masing. Vasakul paiknevas hoones, praeguses prillipoes asus toona Tekla riideäri. Toonase Halliku raamatuäri hooneosa katust tõsteti 2000ndatel, seal asub praegu Saarte Hääle toimetus. Enne Teist maailmasõda paiknes Holostovi majas Saaremaa Teataja toimetus.

FOTO: Erakogu

Meie ajaloo- ja kultuuripärandi kaitsmise vajalikkuses vaevalt et keegi väga kahtleb. Küll on aga päris palju neid, keda kaitsmisega seotud regulatsioonid ja ametnikud turri ajavad. Paljudel juhtudel taandub küsimus teadmiste(nappuse)le, teinekord ka suutmatusele ühist keelt leida. Aga väga sageli on kurja juureks lihtsalt raha.

Majadele ei ole kunagi pandud juurde tähistust “parim enne” või “kõlblik kuni”. Vanadel aegadel kasutati hooneid, nii nagu muidki asju, aastakümneid ja -sadu, neid hoiti ja hooldati, pärandati järeltulevatele põlvedele, sest uue tegemine oli kulukas. Moodsad ajad on toonud teistsugused suhtumised. Ja selleks, et meie möödaniku füüsilisi mälestusmärke kergekäeliselt olematusse ei pühitaks, on riigi ja asjatundjate sekkumine vajalik.

Aga kindlasti ei tohiks tekitada olukorda, kus omanik lööb käega ja laseb mälestisel laguneda, sest ametnike kompromissituse tõttu käiks selle taastamine lihtsalt üle jõu. Pole ju mõeldav, et kultuuriväärtuslikud ehitised koonduvad üksnes jõukate omanike kätte ning vaesemate osaks jääb “ajaloo ja kultuurita” vara. Pärandi hoidmine on meie ühine asi, mistõttu ühes kitsendustega tuleb pakkuda ka võimalusi.

Tagasi üles