MARIT TARKIN ⟩ Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas

Mihkli talumuuseumi õu, kus etendus toimus.

FOTO: Merit Lehtsalu/Saarte Hääl

"Üheksa õhtut, olenemata ilmast, õitses Mihkli talumuuseumi õuel meri," kirjutab teatrisõber Marit Tarkin. "Kõik rollid, armsad näitlejad, olid südamest, näitlejate noorpere, supertöö! " 

Marit Tarkin

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

2. augustil panite punkti loole, mis tegelikult minus kõneleb alates esietendusest ikka edasi ja ei ole veel kõnelemist lõpetanud (hakkasin uuesti teost n-ö üle lugema, sest kui esietenduse vihmaplagin liiga suureks läks ja näitlejate kehakeel tegelikult ütles kõik, mis nad mõtlevad, tahtsin neid kohti ikkagi taas lugeda ja uuesti läbi elada).

Tundsin, mida räägite

Kummardus etenduse lavastajale ja loojale Madis Kalmetile, kes 120-aastase saare kirjamehe rannaromaani nii väärikalt etenduseks vormis. Kummardus näitlejatele, ma nägin teid ja tundsin, mida räägite. Lavastaja on teinud suure töö, eheda, ausa ja päris, selline elu oli, ehk oli veel kehvem ja vaesem, aga see oli meie esivanemate elu ja just selles paigas, ka minu pere esivanemate kodukohas. 

"Selles etenduses avanes minu jaoks vahetus, ausus ja päriselu, ja see haaras kaasa."

Kui teatrikunst on ikkagi sageli võimendatud tegelikkus, siis selles etenduses avanes minu jaoks vahetus, ausus ja päriselu (kindlasti ka etenduse kohatruudus) ja see haaras kaasa. 

Esietenduse lakkamatu vihm oli nagu lavakujundus või roll looduses eneses. Kuidas meremees teab, millal minna, kuidas toit laual hoida ja mida teha kurbuses, kui mehed meresse jäänud... Ja mis veel selle armastusega peale hakata:-) 

"Jah, kui selle suure mere üle on Jumal... see hea Jumal, siis olgu ta tänatud... Tänatud kõige vaeva ja töö eest... Ja selle suure hea eest, Hannes! " Ja sedapuhku see vana randlane ei häbenenud ega varjanud oma pisaraid," kirjutab August Mälk teose lõpus.

Kõnetas ka tänast saarlast

Elar Vahter Hannese rollis ja Arvi Mägi isa rollis oleks nagu otse romaanist välja astunud ja Mihkli talumuuseumi õuel hakanud pea sajand hiljem enda lugu jutustama. Aga see lugu ootamatul kombel ei olnud sugugi sajanditagune lugu, vaid kõnetas ka tänast saarlast ja tänast rannarahvast ja puges otse hinge. 

Lavastuses oli mitmeid ägedaid lahendusi, alustades muusikalisest kujundusest ja lõpetades karakterite ja hetkede avamisega. Kihelkonna koori naturaalne "lalaatamine" andis etendusele rütmi ja emotsiooni. Vaoshoitud ja ehk veidi allaheitlikugi, nagu oli aeg, milles inimesed toime pidid tulema. Armastuse nelinurga keemia tipnes minu jaoks Tondioja peremehe (Andres Raag) ja tütre Liida kosjaskäiguga, kus Loviise Kapper Liida rollis pidas meeste vestlust pingsalt jälgides etenduse ägedaima sõnadeta sisemonoloogi. Ja kui Hannes ja Taali (Grete Jürgenson) etenduse lõpu eel laval olid, meri õitsema hakkas ja vihma kallas nagu oavarrest, tundus, kui oleks taevaski suure armastuse pärast koos Taaliga pisaraid valanud. Ehe tõestus, et sõnu ei peagi välja ütlema, kui süda ja keha kõnelevad. Jääb vaid mõistatuseks, kuidas Madis Kalmet looduse enesega need kokkulepped sõlmis.

Olge te tänatud, teatripere, ja jääb loota, et see saareline loodus teie tervisele liiga ei teinud, sest energia oli teis 200% ja see kindlasti hoidis. Ja kindlasti oli teiega hea Jumal, sest publik saab vaid mälgulikult öelda – olge tänatud selle suure hea eest!

Tagasi üles
Back