Vova Zabellevitš ⟩ Randade puhtus on meie endi kätes

Vova Zabellevitš: “Minu jaoks ei eksisteeri vabandust, et prügikaste ei ole ja kuhu ma prügi panen. Kui oled randa jaksanud tuua, siis jaksad ka endaga kaasa võtta.”

FOTO: Erakogu

"Kindlasti ei soovi meist mitte keegi käia rannas, mille metsaalune on täis "miiniväljasid" ja ujuda vees, milles on lisaks veel ka miskit muud," kirjutab Vova Zabellevitš.

Terviseameti otsus mitte enam nõuda avalikes randades WC-de, prügikastide ja riietuskabiinide olemasolu on kummaline. Ma ei mõista, kuidas see kõik tagab veepuhtuse, millele amet on nüüdsest rohkem rõhku panema hakanud – aga las see jääda! 

Paraku on aga seadusemuudatuse järgi tekkinud naljakas olukord, kus vastutus valdadele justkui jäi, kuid iga vald saab ikkagi ise valida, kuhu oma ressursid suunata. Kas randade puhtusesse ja korrashoidu või kuhugi kolmandasse kohta.

Prügikastid randadesse

Kuidas see olukord nüüd meid, tavaelanikke mõjutab? Kui pole riietuskabiine, saab riideid ju ikkagi vahetada, kasvõi rätiku all – ebamugav, kuid elab ehk üle. WC-de puudumine on juba suurem mure. 

Kindlasti ei soovi meist mitte keegi käia rannas, mille metsaalune on täis n-ö miiniväljasid ja ujuda vees, kus lisaks on veel ka miskit muud. 

Selle probleemi ennetamiseks peaks kindlasti vald panuse andma. Mis puudutab aga prügi, siis siin saame me küll kõik ise anda väga suure panuse. Randade puhtuse eest vastutame ka meie ise ja oleme selles osas võrdselt vastutavad vallaga.

Loodan, et Saaremaal on piisavalt ressursse ja vald teeb kõik selleks, et avalikes randades ja natuke vähem avalikes randades saaksid olema prügikastid. 

Kui nüüd vald siiski arvab, et prügikastide hoidmine randades või nende lähedal parklates käib üle jõu, siis veeretab vald kogu vastutuse justkui rahva selga. See ei ole õige, sest puhtuse saab tagada koostöös. Kui pole prügikaste – ei saa ka inimene oma osa täielikult anda. 

Jah, mina võtan sellisel juhul prügi endaga kaasa ja panen oma kodus prügikasti. Olen seda teinud aastaid ja ka võõra prügiga, mida Saaremaa randades mõned aastad tagasi veel üpris palju vedeles. 

“Minu jaoks ei eksisteeri vabandust, et prügikaste ei ole ja kuhu ma prügi panen. Kui oled randa jaksanud tuua, siis jaksad ka endaga kaasa võtta.” 

Minu jaoks ei eksisteeri vabandust, et prügikaste ei ole ja kuhu ma prügi panen. Kui oled randa jaksanud tuua, siis jaksad ka endaga kaasa võtta. 

Vähemalt 3 prügieset ("take 3 for the sea" – ingl k) rannast kaasa võtta ei tohiks küll kellelgi tükki küljest võtta. Selle ülemaailmse kampaania ja moto avastasin mõned aastad tagasi ja seda reeglit olen harrastanud ka reisidel käies, sest probleem ei ole vaid Eestis.

Ka minu 8-aastane tütar alati lustib, kui rannas jalutame ja sealt prügi korjame. Selle reegli järgijaid on ka minu tutvusringkonnas juurde tekkinud. Kaks ühes! – tervislik jalutuskäik ning rand saab ka puhtamaks. 

Õnneks on muutus inimeste peades toimunud. Olen seda märganud just Saaremaa randades. Rannad on aastatega muutnud puhtamaks. Lahtist prügi väga enam silmaga ei näe. Suitsukonid ja pudelikorgid on – kuid ka nendega tuleks järgida sama motot. 

Rahvas on hakanud hoolima 

Sellel suvel on vaatepilt eriti hea ja ei usu, et selle on tekitanud rahva vähesus randades "tänu" koroonapiirangutele. Piirangud lõppesid enne kui soe suvi algas ja ilusate ilmadega olid rannad ikka rahvast täis. 

Kuid ka prügiseid randu Saaremaal veel on ja asuvad nad rohkem saare põhjaosas. Prügi tuleb sinna merelt. 

Loodan, et ma ei ole sinisilmne ja minu lootused ei ole tühipaljas silmapete, vaid et saarlased on tõepoolest hakanud oma kodusaare randade puhtuse eest rohkem hoolima.

Loodan, et ka vald aitab igakülgselt neid korras ja puhtana hoida ja leiab piisavalt ressursse. Mina tahan, et kodusaar ja selle rannad oleksid eeskujuks teistele Eesti piirkondadele ja randadele. See on aga kõik meie endi kätes!

Tagasi üles
Back