“Lõikuskuu teisel teisipäeval kell 16 on Kuressaare Laurentiuse kirikusse kutsutud kauaaegsed abielupaarid, kes tähistavad sellel aastal oma kuld-, briljant- või koguni raudpulmi,” kirjutab Kuressaare Laurentiuse koguse õpetaja Anti Toplaan.
ANTI TOPLAAN ⟩ Mõtteid abielust
Käesoleval aastal võib oma abielu juubelini jõudnud paare olla rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Viiekümnendat abielu aastapäeva on võimalik tänavu ära märkida maakonna 72 abielupaaril, kuuekümnendat 23 paaril ning seitsmekümnenda aastapäevani on jõudnud üks paar.
Kaasaja perekonnastatistika valguses tekib inimestel paratamatult küsimus, kuidas on olnud võimalik elada ühes abielus nii pikka aega?
Suur müsteerium
Kahe inimese kohtumine ja kokku jäämine on ühelt poolt suur müsteerium, kuid teisalt ka meie otsuste ja kindlameelsuse küsimus. Inimene vaimu, hinge ja ihu tervikus on keerukas kooslus, mis jaguneb kaheks erinevaks isiksuseks naisena ja mehena. Tavaolukorras on meisse Looja poolt seatud alateadlik soov saada kokku, et luua üks tervik kahe erineva inimese vahel, nii nagu kuuluvad kokku viiul ja poogen või lukk ja selle võti. Enda sidumine teise inimesega eeldab nii pikaajalist pühendumist kui teise osapoole soovidega arvestamist. Neid, kes on juba pikemat või lühemat aega teineteisega kokku kasvanud, ei ole võimalik ilma haiget tegemata lahutada. Suures plaanis on meie ümber paare, kes elavad koos vastastikuse kokkuleppe alusel, neid, kes on otsustanud oma abielu registreerida ja neid, kes sellele lisaks on oma abielu ka laulatanud.
Kahe inimese ühine elu ja eriliselt abielu ei ole ainult inimese isikliku eluga seotud valdkond, vaid mõjutab ka tervet ühiskonda ja selle arenguid. Ennekõike ühisest kooselust sündivate laste ja inimese enda tasakaalus elu seisukohalt. Olen mõnikord mõelnud, miks me eeldame enamike tööde tegemisel eelnevat koolitust ja nõuame eksamite tegemist liiklejatelt, kuid abielule eelneva ettevalmistuse oleme jätnud iga inimese enda otsustada. Võib-olla seetõttu, et see on kõigist muudest elu valdkondadest kõige keerukam ja seda enam väärivad tunnustamist ning eeskujuks seadmist need, kes on selles vallas jõudnud kättesaamatuna tunduva ideaalini.
Armumine ja armastus
Armastus ja abielu ei ole seotud pelgalt meie tunnetega. Viimaste kohta ei saa keegi anda mingeid lubadusi. Niisama hästi võiks lubada mitte kunagi kannatada peavalu või olla alati näljane. Muidugi võib küsida, mis mõte on kahe inimese kooselul, kui nad teineteist enam ei armasta? Armumine on võrratu seisund. See muudab meid heldeks ja vapraks ja on kaugelt parem kui puhas iha või enesekesksus. Armunud olla on hea, kuid see pole parim. Me ei peaks tegema armumisest oma elu alust, kuna ükski tunne ei kesta igavesti ega säilita oma intensiivsust. Teadmine võib kesta, põhimõtted võivad kesta, harjumused võivad kesta, aga tunded tulevad ja lähevad.
“Ainult see, kes on veel vallaline või vabaabielus inimene, kardab, et abielu lisab kohustusi ja võtab õigusi."
Kui meie tunded armastatu vastu oleksid järgmise 50 aasta jooksul samasugused nagu päev enne abiellumist, siis kes suudaks taluda elu sellise pinge all 50 aastat? Mis saaks tööst, söögiisust, unest ja sõprusest? Abielu aluseks ei ole armumine, vaid armastus. See ei ole pelgalt emotsioon, vaid sügav ühtekuuluvustunne, mida säilitab tahe ja tugevdab harjumus ning mida kristlikus abielus kinnitab arm, mida mõlemad partnerid paluvad ja saavad Jumalalt.
Nii võib armastada ka hetkedel, mil teineteisele ei meeldita, nii nagu me armastame iseennast ka siis, kui me endaga rahul pole. See armastus võib kestma jääda isegi siis, kui armutakse kellesegi teise. Armumine paneb tõotama ustavust, kuid armastus võimaldab sellest tõotusest kinni pidada. Raamatutest ja filmidest on pärit idee, et õige inimesega abielludes võib olla armunud terve ülejäänud elu.
Kui seda enam ei olda, arvatakse, et on tehtud viga ja sel juhul on õigus partnerit vahetada. Tõsi on seegi, et uue partneriga tuhmub armastuse võlu samamoodi kui endisega.
Kohates kedagi, kes on ilus, tark ja sümpaatne, me muidugi teatud mõttes imetleme ja armastame teda. Kuid kas ei sõltu suurel määral meie endi otsusest, kas sellest armastusest saab armumine või mitte.
Omal ajal olen mõttes imetlenud oma kodukoguduse õpetajat Jaan Kiivit jun, kelle abikaasat tundsin hästi ja ei suutnud ette kujutada, kuidas niivõrd erinevad inimesed on suutnud koos elada pikka aega. Vastuse sellele küsimusele leidsin Jaan Kiiviti enda tsitaadist abielu kohta aastast 1996: "Selge see, et igal asjal on oma hind. Iga valikuga kaasneb loobumine teistest võimalikest valikutest. Selge on ka see, et iga vabatahtliku, kuid õige kohustumisega seome ennast, see tähendab, et piirame oma meelevaldseid vabadusi. On asju, mida me ei saa endale abielus lubada ja asju, millest peame kinni pidama. On asju, mida tasub hoida. Õnnel, armastusel, ustavusel ja usaldusel on tõesti oma hind. Oma lastelgi on hind. Kuid nad on seda väärt. Kes seda kõike kord on kogenud, maksab rõõmuga ja maksaks pealegi, kui vaja. Ainult see, kes on veel vallaline või vabaabielus inimene, kardab, et abielu lisab kohustusi ja võtab õigusi."